Usbekistan – riik unustuse ja vaesuse küüsis

Roostetav laev tuletab möödujatele meelde inimlikku rumalust, mis sai Araali merele saatuslikuks.

FOTO: Margit Juurikas

Usbekistanis on vanal heal nõukogude ajal ilmselt nii mõnigi eestlane käinud. Praegu Eesti turist kauge Kesk-Aasia südamesse just ei tõtta, kuigi soojust ja päikest peaks seal vähemalt suvel põhjamaa inimese jaoks olema rohkem kui küll, rääkimata põnevast iidse Siiditeega seotud ajaloost, kultuurist jm, mida Kesk-Aasia kandis on just Usbekistanis kõige enam säilinud. Nii mõeldes enne reisi põrgut Usbekistanist just ei oodanud, paraku aga torkas turismipaikade kõrval reaalsus teravalt silma.

«Kui tahad näha taevast maa peal, siis vaata Usbeki televisiooni, kui aga põrgut maa peal näha tahad, siis mine kohapeale!» naljatlevad venelased.

Kiidulaul Karimovile

Meid võttis vastu vaesuses virelev maa, kus iidsetele islami traditsioonidele on peale surutud nõukogudeaegne pärand. Küllap on kunagise «vennasvabariigi» selliseks muutumise taga juba 1991. aasta lõpust võimul oleva autokraatliku presidendi Islam Karimovi kindel käsi.

Riigipea on lasknud pool Taškenti täis ehitada kõikvõimalikke mõttetuid suurhooneid, lisaks andnud korraldused püstitada igasuguseid mälestusmärke, millele loomulikult pidi lisatama tahvlid kiidulauluga ei kellelegi muule kui Karimovile endale. Tahaks loota, et kogu rahva raha sellise laristamise peale ei ole läinud, kuid diktaatorlik võim on oma inimeste näruse olukorra nimel kõvasti pingutanud.

Vaesus ja viletsus turismimagnetina toimivate imeliste minarettide ja medresete vahel nii väga silma ei paista, kuid kasvõi paar sammu nendest eemale astudes ei jää inimeste masendav eluolu enam varju.

Kui oled varatu või lihtsalt naine, on elu Usbekistani ükskõik millise linna äärealal üsna kohutav. Nõukogude ajal tehti küll piisavalt, et vabastada muslimi naisi feodaalsetest sidemetest, kuid ühiskonnas on domineerima jäänud ikkagi mehed.

Kuuldavasti ei ole naise peksmine peres sugugi imekspandav. Kuna tegemist ei pruugi olla armastusabieluga, sest vanemad otsustavad, kellega tütar abiellub, siis võib tüli põhjustada ükskõik mis, kuid peamiselt juhtub seda just vaesemates piirkondades, kus lokkab töötus, mis sunnib mehi Venemaale tööle migreeruma.

Need, kes Venemaale ei kipu, üritavad leida tööd teisi teid pidi. Kuidagi ei tahtnud pähe mahtuda arusaam, et töö saamiseks on igati normaalne maksta altkäemaksu. Ent korruptsioon pidavat olema tavapärane, sest inimeselt oodatakse altkäemaksu ka siis, kui tal on õnnestunud kuidagi tööle saada ja ta tahab, et palk makstaks sularahas, sest arvatavasti tahaks pank inimese raha hoidmise eest rohkem kui altkäemaks. Ning seda kõike tuleb teha umbes 600 000-somise (ametliku ja musta turu kursside keskmist arvestades umbes 250 dollarit) sissetuleku nimel, mis sealse elatustaseme juures ei ole kindlasti mitte suur summa.

Nii pole ka ime, et toimib nn turule orienteeritud majandus. Basaar on kahtlemata kohaliku elu keskpunkt. Sinna minnakse kaupa ostma ja müüma, inimestega suhtlema. Kaubelda on lubatud kõigil – ka naistel, mis omal ajal oli ennekuulmatu.

Kui perenaisel on müüa mõni baklažaan, virsik, õun, küüslauk või paprika, siis võtab ta hommikul oma kauba, läheb turuplatsile või turuvärava taha, laotab riidetüki asfaldile, paneb oma väikese juur- või puuviljakoguse välja, istub maha ning jääb lootma oma kauplemisoskuse ja hea õnne peale, et kellelgi just tema kaubale silm peale jääb. Selliseid kaubitsejaid ei ole nii palju kui suurte koguste müüjaid, kuid keegi ei keela neil äritseda ja ilmselt ei küsi keegi neilt ka müügiluba.

Dollari võluvägi

Lõõskava päikese all tegutseval mitte just kõige puhtamal basaaril pakuti ka kergesti riknevat kaupa (toorest liha jm), mis ostma just ei kutsunud. See pani mõtlema, et äkki ei olegi tervishoiuameti tegutsemine ja «suurepärased» euronõuded alati põhjendamatud.

Meie esimene tehing turul oli rahavahetus. Polnud vaja turuväravast sissegi minna, kui juba tulid kohalikud mehed juurde ja hõikasid: «Dollars?» Dollar on Usbekistanis lausa võlusõna. Dollarites turul puuvilja eest maksta ei saa, kuid kuna kohalik raha on sedavõrd devalveerunud, et isegi pangas ei anta sulle Maestro kaardi näitamise peale mitte somisid, vaid dollareid, on võluväge omavat raha võimalik vahetada täiesti uskumatutes paikades. Tuleb vaid küsida!

Turu serval aga toimib see kõige kindlamalt – rahavahetusega tegelevatel tüüpidel on mustad kilekotid somipakke täis ja nad vahetavad need hea meelega dollarite vastu. Musta turu kurss on ametlikust märksa soodsam ning nii oligi meil mõne suurema USA rahatähe eest kamba peale umbes 1,5 miljonit kohalikku raha taskus ja võimalus basaarile minna, vaevamata oma pead probleemiga, et tegelikult on ju see kõik märk lokkavast varimajandusest.

Eks vaesus vohab muidugi rohkem maal. Kõige masendavam on olukord paikades, mis on kunagi saanud nautida hiilgeaegu, kuid millest nüüdseks enam midagi järele pole jäänud. Usbekistani kõige depressiivsem väikelinn on kahtlemata kunagine Araali mere äärne sadamalinn Moynaq, kuhu nõukogude ajal rajati suur kalakonservivabrik, sest merest püüti tuhandete tonnide kaupa kala välja, kuid mis nüüd on maha jäetud, sümboliseerides Araali mere absurdset tragöödiat ja inimese rumalust. Inimtühjaks jäänud Karakalpakkia autonoomse vabariigi linnake on muutunud kõledaks tondilinnaks, kus vaid mõnda eesli seljas ringi liikuvat noormeest ja vanamoodsa mobiiltelefoniga lobisevat naist näha.

Araali mere vesi on paljuski läinud Usbekistani «valge kulla» peale. Puuvilla kasvatamine on paraku üsna mõttetu, sest need põõsad on Usbekistani kuiva maa jaoks liialt janused. Lisaks kasutatakse puuvilla korjamiseks liiga noorte, et mitte öelda alaealiste tööjõudu. Põllumehed on liiga vaesed, et soetada endale saagikoristuseks vajalikku masinaparki, nii saadetaksegi tööd rabama noored, kes ei tõsta selle peale häält, sest nii on igal sügisel tehtud.

Masendava elu teevad kergemaks televisioonis näidatavad Mehhiko ja Brasiilia seebiooberid. Kui küsida usbeki naiselt, mis põnevat või problemaatilist Usbekistani elus toimub, siis ei hakka ta rääkima sellest, millega on hakkama saanud Karimov, mida teeb radikaalne islamirühmitus Fergana orus või mis toimub naaberriigis Afganistanis, mida on sõja ajal Usbekistani kaudu varustatud, vaid hoopis seebiooperi sündmuskäigust, sest see tundub talle palju huvipakkuvam.

Ilmselgelt näidatakse seebikaid prime-time’i ajal ning kui sul juhtub sel ajal kõht tühjaks minema ja astud sisse suvalisse restorani, siis saad aeglase teeninduse, kuid see-eest on hinna sees taustaks kostev vene keeles peale loetud seebiooper, mida restoranipidaja pingil lebades vaatab, televiisoril heli põhja keeratud.

Timuri mitmetine roll

Sel ajal, kui seebikad käivad ja kohalikud televiisorite taga istuvad, on tegelikult meeldivam sisustada aega minarettide tippu ronimise, mošeede külastamise või muul moel kultuurilise pärandiga tutvumisega. Õnneks on riigi üldisele süngele olukorrale vaatamata siiski säilinud palju vaatamisväärset. Kuulsat Hiivat nimetatakse lausa muuseumiks lageda taeva all ja ega Buhhaara või Samarkandki sellele alla jää.

Paljuski peetakse arhitektuurišedöövrite ja kunsti patrooniks Timurit (1336–1405). Minus tekitas see küsimusi, sest Timur on ajaloos silma paistnud meeletute hävitustööde ja terrorismiga. Ta lasi vallutada kavatsetavate linnade müüride juurde koljuluude hunnikuid kuhjata, vange elusast peast sisse müürida jne.

Timur on kuulus ütluse poolest: «Kui näed usbekki, tapa ta!» Seda kummalisem on, et inimene, kes väidetavalt lasi tappa rohkem inimesi kui Stalin ja Hitler kokku, on valitud Usbekistani rahvuskangelaseks. Ent uus riik, mis pärast Nõukogude Liidu lagunemist meeleheitlikult üritab leida oma identiteeti, on nimetanud Timuri õilsa ja iseseisva Usbekistani kehastuseks.

Populaarne