Putukana linnadžunglis

Millest võib eksimatult ära tunda, et oled Kagu-Aasiasse jõudnud? Aga loomulikult sellest, et lennujaamas tervitavad saabujaid kirurgimaskides ametnikud ja samasugustes maskides inimesi sebib ringi veel hulganisti. Üks maskis mees surub püstolitaolise eseme piirikontrolli poole suunduva kaasreisija laubale, aga laseb sel siiski edasi minna – ju termomeeter ikkagi ei näidanud palavikku.

Kahtlemata on selged märgid Aasiast needki, et tuubil täis metroorongis saad segamatult vaadata ühest vaguni otsast teise ja peajagu lühematele kaassõitjatele ülevalt alla, ning leitsakus ja mootorivinguga segatud toidulõhnades, kui viimaks jõuad metroost tänavale, on suured tulikirjad küll kaunid vaadata, kuid suurelt jaolt mõistmatud.

Hongkong, see Aasia maailmalinnaks kutsutav seitsme miljoni elanikuga metropol, tundub esmakohtumisel tõrjuv ja ahistav. Kümnetest klaasfassaadiga ja reklaamtuledes pilvelõhkujatest koosnev linnadžungel on vaimustav postkaardil panoraamfotona – sellisena ongi see linn küllap paljude mällu sööbinud. Mägine maastik ja suur rahvaarv ei luba ruumiga priisata, kolmkümmend korrust näib elumajakvartalite puhul norm ja meie Lasnamäe või Annelinn on nende kõrval idülliline nagu Koguva. Inimene on selle kõige keskel väike putukas.

Tundmatud staarid

Ühest hiljutisest telesaatest on meeles mõte, et Hongkong on hea koht karjääri tegemiseks, aga mitte elamiseks. Kuid küllap on paljud kohalikud valmis väitma, et just Hongkongis ongi hea elada, väideti samuti selles saates.

Vaevalt on palju eurooplasi, kes valivad Hongkongi turismireisi sihtkohaks. Küll aga on see koht, kus on raskusteta võimalik sisustada päev või mõni enne ümber istumist järgmisele lennule. Siin on Disneyland, okeanaarium ja Madame Tussauds’ vahakujude muuseum – aga eks neid ole mujalgi.

Turistikäsiraamatud soovitavad neil kiirvisiitidel ühe tippvaatamisväärsusena Tippu. The Peak on koht, kuhu sõidutab enam kui sajandi vanuse ajalooga tramm, mis oma 1365-meetrisel teekonnal võtab kuni 27-kraadise tõusunurga. Ülemine lõppjaam on vaatetornis, kust päikeseloojangu eel avaneb tõepoolest miljonivaade Hongkongi saarel asuvale ärikeskusele ja teisel pool sadamatega pikitud väina Kowlooni poolsaarel olevatele Hongkongi asumitele.

Teine võimalus õitsva linna vaimustavat panoraami vaadata on Kowlooni rannikule rajatud Tsim Sha Tsui promenaadilt, mis ühtlasi on kohalik tähtede avenüü, võrreldav Hollywood Boulevardiga. Kohalikud tähed kipuvad siiski võõrad olema. Bruce Lee, kahtlemata. Aga kas tuleb tuttav ette muusik Sam Hui või näitlejanna Butterfly Hu?

Veristatud kana

Kindel argument, miks sellele promenaadile minna, on igal õhtul kell kaheksa algav lasershow «Symphony of Lights», kus teeb kaasa 40 vastaskalda pilvelõhkujat. Suurejoonelisuselt on vaatemäng võrreldav tantsivate purskkaevudega, mida võib leida mõnes suurlinnas.

See promenaad on rahvast tulvil, mispuhul on imekspandav, et kogu kaldapealsel asub vaid üks mõnekümnekohaline restoran, kus endale jahedat õlut tellida. Nagu oleks Tartu linnakujundajad käinud eeskuju andmas.

Aga ei maksa arvata, et Hongkong külalise janusse või nälga jätaks. Linn on Hiina erihalduspiirkond, aga oli 19. sajandist eelmise sajandi lõpuni Briti koloonia, mis on jätnud oma jälje. Kuigi rahvastikust üle 90 protsendi moodustavad hiinlased, on linn kultuuride sulatuskatel ja see peegeldub köögikunstis. Soovite Tai, Jaapani või Hiina kööki? Vahest Itaalia kööki?

Häid söögikohti on igal sammul. Michelini tähega restoranide puhul tuleb paraku arvestada vajadusega laud varakult kinni panna.
Üks omapäraseid, aga laia valikuga paiku, mis nõudlikuma kunde ehk küll nina kirtsutama paneb, on Temple Streeti toiduturg. Kogemus aga õpetab, et toidukoha välimus ja toidu headus ei ole alati võrdelises seoses. Mereannid on värsked, püütakse väikestest akvaariumidest välja alles tellimise peale.

Kui vaja pidu, on kindel valik Soho, kus pubisid ja klubisid ridamisi. Keegi ei vaata imelikult, kui pidu väljub tuubil täis baarist tänavale, kus seltskonnad jutlevad, joogiklaasid käes. Siin võib aga paiguti tekkida kujutelm, et kõrtsimelu käib mõnes Euroopa suurlinnas.

Aga Temple Streeti turg ja turud üldse on vaatamisväärsus omaette. Käsitöö? Muidugi! Kalaturul tundmatud mereelukad, toiduturul vürtsid, maiustused või laagerdunud munad. Seejuures kõrvu Calvin Kleini aluspesuga, vabandust, Calven Klain, vabandust, Calein Klvin... Sest turg on turg. Soovite, et teile veristataks kana? Aga palun!

Ja järgmisest letist võib valida käekella. Olgu siis võltsitud Calvin Klein või täiesti aus Gussi, mille saab soetada ühe õlle hinnaga. Tõsi, et see kell ka kellana toimiks, tuleb Eestis kellassepale maksta kasti õlle hind.

Maksad väljudes!

Just turuelu lubab väga hästi aimata, et klantslinna kõrval on veel üks teine Hongkong, mis ilmutab end ka väiksematel tänavatel.
Hea mõte on sisse põigata mõnda pisikesse teepoodi ja lasta endale korraldada teetseremoonia. Tee on tõesti hea.

Kahtlemata on huviväärsed templid. Ning kahtlemata on mõtet end lõbustada trammisõiduga. Hongkongis liiguvad ringi ajaloolised kahekorruselised trammid, mis võrdluses metrooga on edasijõudmiseks aeglased, kuid trammiaknast saab lahedasti ja odava pileti eest linna vaadata. Eripärane on see, et raha tuleb maksta alles trammist väljudes.

Kui aga Hongkongis kipub päev liiast jääma, võib selle täita retkega Macaule – päev on paras. Hongkongist on sinna, endisesse Portugali kolooniasse, tund laevasõitu. Suurima vaatamisväärsusena reklaamitakse St. Pauli kiriku varemeid, täpsemini fassaadi.

Koloniaalajastu linnakeskusest saab kahtlemata mõne kena foto, aga pole mingi uudis, et Macaule annavad näo eelkõige hiiglaslikud tuledesäras kasiinod. Saalitäite viisi mänguautomaate ja -laudu. Mängima ei sunni keegi, võib piirduda Grand Lissboa tantsijannade esinemistega ja mõne kokteiliga. Hea uudis on see, et kasiinod veavad oma kundesid sadamast ja sinna tagasi tasuta bussidega.