Camino de Santiago de Compostela – lugude tee
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loode-Hispaania linna Santiago de Compostelasse viib võrgustik palverändurite radasid. Mina olen läbi kõndinud Portugali tee Portost Santiagosse ja Prantsuse tee St. Jean Pied de Portist.
Teekond eestlaste hulgas pikka tutvustamist ei vajagi. Tiina Sepal on sel teemal ilmunud kaks raamatut «Peregrina päevik» (see on raamat, mille tõttu mina esimese teekonna ette võtsin) ja «Kas jääte ööseks? Hospitalera päevik».
Visandan mõned pildid sellest enda palverännakuteest (hispaania keeles camino). Camino on inimeste ja nende lugude tee. Lugude rääkimise, kuulamise, neist õppimise tee.
Esimene lugu
Tõeline inimgalerii avaneb pisikeses Monjardini külakeses, kus peavad võõrastemaja vabatahtlikud hollandi kristlased. Päev otsa on vihma ladistanud, niisiis istuvad kõik kamina ees. Vestlust hoiab üleval vanem itaalia härra, kes töötab Firenzes hotellimänedžerina. Tööle hakkas ta lapsena, pärast isa surma. Tal ei olnud võimalik enam koolis käia, aga lüngad hariduses täitis ta nii, et otsis võimalusi välisriikidesse tööle asuda. Seal õppis ta keeli ja arendas end elukoolis. Itaallane on vahemeheks lõbusale D’Artagnani välimusega prantslasele, kes ei räägi inglise keelt, aga ei lase sellest end ka ülearu segada. D’Artagnani kõrval istub kuuekümnendates eluaastates saksa katoliiklastest paarike. Nad paluvad luba laulda Taizes õpitud lugusid. Nad naeratavad ja on tulvil sisemist rahu. Öösel selgub, et härra norskab nii kõvasti, et rahu pole sel ööl peale tema kellelgi teisel, sest tuba on täis hambaid kiristavaid unetuid.
Teine lugu
Hollandlane Roel on 24-aastane elurõõmus bioloogiatudeng. Kohtan teda Atapuercas. Ilm on kõle. Kui käidud on ligi 30 km, leiame, et see väärib klaasikest punast veini. Uurin, miks ta seda teed käib. Roel muutub hetkega. Tuleb välja, et ta on tõsiusklik katoliiklane. Novembris tegi enesetapu tema parim sõber. Roel on asunud teele Pariisist, käinud läbi erinevaid kloostreid ja kirikuid ja ütleb, et püüab oma sõbra jaoks puhastustuld pisutki kergemaks muuta. Ühtlasi teeb ta seda sõbra tüdruku eest, kelle jaoks olevat see juba teine taoline traagiline sündmus. Kui ta oma noormehega tutvus, oli äsja enesetapu teinud tema ema.
TÄISVERSIOONI LOE PABERLEHEST VÕI pluss.postimees.ee