Kurvikad kaunitarid toovad nädalalõpul Baden-Badenisse silmarõõmu
/nginx/o/2017/05/10/6645797t1hdf65.jpg)
10. juuli 2009, 00:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mondäänsel Baden-Badenil on eriliselt suvekuudel pakkuda külastajatele rohkelt tippüritusi.
Schwarzwaldi mägedega palistatud maailmakuulsasse kuurortlinna tullakse meelsasti, sest metropol ei ole mitte ainult terviseparandamise paradiis, vaid ka kultuurikeskus, kunstimeka, spordimetropol, gurmaanide kohtumiskoht ja ostuparadiis. Baden-Baden on maailmalinn, kus ühinevad traditsiooniline ja modernne elustiil; metropol on nagu vananev, kuid oma hingelt nooreks jäänud diiva.
Saksamaa suurima kontserdihoone Festspielhausi laval on seinud mitmed tuntud režissöörid, dirigendid, muusikud, lauljad ja tantsijad, nende hulgas Robert Wilson, Olli Mustonen, Anne-Sophie Mutter, Rolando Villazón, Elina Garanča, Baiba ja Lauma Skride, Hélène Grimaud ja John Neumeier – need on vaid mõned nimed. Kuigi Baden-Badenis on esinenud meie naabrid, siis eestlasi pole Festspielhausi veel kutsutud. Loodetavasti lähitulevikus, sest intendant Andreas Mölich-Zebhauser kinnitas mulle, et tunneb ja austab Järvisid.
Hoolimata tihtipeale hingematvatest hindadest tõmbab vana jaamahoonega ühendatud Saksamaa suurim ja kuulsaim muusikamaja külastajaid enda juurde nagu magnet, sest siin on kvaliteet garanteeritud. Juuli lõpus ootab muusikasõpru eriline elamus – Mariusz Trelinsky toob lavale harva mängitud vene ühevaatuselised ooperid: Rahmaninovi «Aleko» ja Tšaikovski «Jolanthe», viimase peaosa - kaunist, kuid pimedat kuningatütart esitab Anna Netrebko. Dirigendipuldis seisab vene primadonna avastaja Valery Gergiev.
Äsja avati Oos-jõekese ääres asuvas Frieder Burda elegantses kunstihoones suurepärane näitus, kus saab imetleda siniste ratsanikke igihaljaid töid. Laenuna Müncheni Lenbachhaus-galeriist toodud Kandinsky, Münteri, Marci, Macke ja teiste modernsete kunstike tööd jäävad Baden-Badenisse kuni 11. oktoobrini. Ka see kunstimuuseum on kunstisôprade keskel tuntud ja kôrgelt hinnatud.
Kuid saksa-prantsuse-vene linn on olnud ka tähtsate poliitiliste sündmuste keskuseks. 1962. aasta külmal veebruaripäeval kohtusid Baden-Badenis lepituseks kahe vaenuliku maa, Saksamaa ja Prantsusmaa riigipead Konrad Adenauer ja Charles de Gaulle. Seetõttu nimetatakse Oosi-jõe metropoli tänapäeval ka Euroopa hälliks.
Oma panuse selle sõpruse säilitamiseks on andnud Saksa-Prantsuse koostööseltsi esimees Jean-Marc Culas, kes aastast 1976 organiseerib Kurhausi ees olevas pargis ajalooliste autode sôprade kokkutulekuid.
33. Oldtimer Meeting – elurôômu kokteil
Nostalgiline õhkkond, stiilsed kulissid ja ajaloolised automargid – need on Oldtimer Meetingu põhijooned. Tänavu on ennast Baden-Badeni traditsioonilisele üritusele, mida peetakse juba 33. korda, pannud kirja 370 ajaloolist sõidukit. «Tegelikult oli soovijad üle 450,» rääkis Marc, Jean-Marci poeg, «kuid parki nii palju autosid lihtsalt ei mahu.»
Alates reedest muutub Schwarzwaldi maailmakuulus linn traditsiooniliselt jälle kolmeks päevaks ajalooliste motoriseeritud sõidukite vabaôhumuuseumiks.
«Mitte ühelgi aastal pole esitletud nii palju erinevaid automarke kui tänavu,» tôi esile Culas-seenior, kes tuli aastakümneid tagasi Baden-Badenisse elama Provence'ist. Momendil unistab vanatehnika fänn muuseumist, kus ajalooliste autode demonstreerimise kõrval organiseeritaks näitusi, kontserte ja vastuvôtte. Kohalik arhitekt Kruse on juba esitanud uue plaanitava hoone projekti. Sellest vôib järeldada, et Monsieur Culas' unistus on peatselt täitumas.
Tänavune staarkülaline - Baden-Badenisse tuuakse legendaarne Bugatti Royale
Kui head tööd on teinud prantslasest organisaator, kes juhib üritust koos oma poja Marc Culas'iga saksa ja prantsuse heatahtlike suhete arendamisel, tõendab see, et tänavusel väljanäitusel presenteeritakse legendaarset Bugatti Royale Coupé Napoleonit. Elegantne limusiin tuuakse Baden-Badenisse neutraalse välimusega veoautos Mulhouse'ist, sealsest Musée National – Cité de l'Automobile'ist. Elsassi muuseumit peetakse ajalooliste sôidukite Louvre'iks ning selle eksklusiivset eksponaati vôib nimetada muuseumi «Mona Lisaks».
Nagu Leonardo da Vinci kuulus maal on ka see prestiižne autojuveel ääretult kallis. Hinda ajab kõrgusesse ennekõike fakt, et neid Bugatti mudeleid valmistati omal ajal ainult kuus tükki. Tänapäeval on auto väärtuseks umbes 15 miljonit eurot. Kuid juba 1920. aastatel oli Bugatti Royale viis korda kallim kui eksklusiivne Rolls Royce. Masin on 6,5 meetrit pikk, kaalub 3,2 tonni, silindrimahuks on rohkem kui 12 liitrit, vôimsust on 300 hobujõudu. See masin paneb iga autosõbra südame kiiremini tuksuma ja äratab veel meie sajandi alguses tõenäoliselt kôikides, kes seda näevad, suurt vaimustust.
Ametlikult on Bugatti Royale Bugatti sôiduauto «tüüp 41». Ettore Bugatti vôttis endale eesmärgiks konstrueerida luksussõiduk, mis konkureeriks Rolls-Royce'i, Mercedes-Benzi, Maybachi ja Cadillaciga. Itaalia vabrikant ja konstruktor lootis uue autoga vaimustada Euroopa kuningakodasid ja miljonäre. Uue masina loomisega alustati juba 1919. aastal ja esimene sôiduk (Chassis 41-111) valmis 1926. Radiaatorifiguuri kujundas Ettore vend Rembrandt Bugatti.
Avalikkus sai uuduslimusiiniga tutvuda kaks aastat hiljem Nürnburgringil, kus auto roolis istus Ettore poeg Jean Bugatti. Loodetud müügiedu jäi aga saavutamata, osaliselt 1929. aastal alanud ülemaailmse majanduskriisi, osaliselt aga ka auto väga kõrge hinna tôttu. Esimese Bugatti Royale'i ostis 1931 endale prantsuse tööstur Armand Esders. Aasta hiljem hankis endale masina ka saksa arst dr Josef Fuchs Nürnbergist. Kui meedik kolis kolm aastat hiljem Ühendriikidesse, vôttis ta luksusmasina endaga kaasa. Tänapäeval on sõidukist kujunenud legend. Kôik kuus masinat on veel olemas: kaks autot on Mulhouse'i muuseumis, ühe omanikuks on Volkswageni kontsern ja kolm ülejäänud ihaldusväärset sõidukit on eraomanduses. 1991. aastal pakuti Atlantas (USA) Bugatti Royale'i müügiks 8 miljoni dollariga, ostjaks oli anonüümsust soovinud jaapanlane.
Eksklusiivsed nõukogude riigilimusiinid
Nõukogude prestiižisõidukeid Tšaika hindasid mitte ainult Kremli-aparatšikud, vaid ka kõikide sotsialistlike liiduvabariikide riigipead ja KGB-bossid. Punase riigi tavakodanikule oli Tšaika diktatuurse riigivõimu sümboliks. Ametlikult oli ette nähtud, et kôik autod viidi peale teenistuse lõppemist purustamisele. Seetõttu vôib tänapäeval näha ainult väheseid eksemplare. Baden-Badenis esitletakse sel nädalalõpul kahte autot: GAZ-14 (1976), mida kasutas Leonid Brežnev – selle masina väärtust tõstab veel fakt, et šassiinumbriks on 00001 ja sõiduki ehitusaastaks on 1985 – selle riigilimusiiniga sõitis Mihhail Gorbatšov.
Teised autoajaloo rariteedid
Tänavu võib Baden-Badenis imetleda 86 erinevat automudelit. Peale peakülaliste Audi ja Horchi on esil mh Bentley, Ferrari, Messerschmitt, Trabant, ZIL, Plymouth, Ladonda, Lamborghini, Armstrong-Siddeley, kuid ka Pobeda. Suurem osa ajalooliste autode omanikest tulevad Oosi-jõe linna Saksamaalt, kuid palju osavõtjaid on ka Prantsusmaalt ja Šveitsist. Viimastel aastatel on Schwarzwaldi metropoli väljanäituse avastanud enda jaoks ka inglased, hollandlased, austerlased ja luksemburglased. Kuid ka venelased. Sest majanduskriisis soovitatakse investeerida just kallitesse ajaloolistesse autodesse - hinnaliste sõidukite väärtus võib aja jooksul ainult kasvada. Kuigi Jean-Marc Culas soovis olla igati diskreetne ega öelnud meediaesindajatele vene kõrgete (rikaste) külaliste nimesid või saabumisaegasid, siis ütlematajäänud sõnadest oli kuulda, et oodatakse ka Tema Ekstsellentsi Vladimir Kotenevi. On loogiline, et venelased ei trügi ZILi, Pobeda või Volga ees ehk neid võib suure tôenäolisusega kohata just kõige hinnalisemate eksponaatide juures.
Ehk pakub meie rahakatele naabritele huvi just vana saksa luksusmark Horch või hoopis Audi uuemad mudelid, mida esitleb kohalik automüügifirma Gerstenmaier. Ärijuht Peter Fetscher tõi pressikonverentsil esile, et tänapäeval püüavad kõik autovalmistajad kopeerida Audit, kuna tootja eesmärgiks on ehitada sõidukeid, mida kõik endale saada ihaldavad. Niisiis võib olla päris reaalne, et Venemaa suursaadik sõidab tulevikus tõepoolest Audiga.
Horch-mootorivankrit ei esitleta Baden-Badenis ka mitte sugugi esimest korda. 1929. aastal võitis siin autovõistluse uus, 1920. aasta mudel. Nüüd, 80 aastat hiljem tuleb sama auto linna tagasi, seekord oldtimer'ina.
Saksa tehnika lipulaeva Horchi vanu masinaid restaureerib Audi lintsensiga varustatud firma Horch-Classic Stuttgardis. «Meie firmal,» nii ütleb Ingrid Appel, «on olemas tööks nii tehniline know-how, samuti vajalikud joonised, fotod ja varaosad.»
Juba kümnendat korda võtavad kohtumisest osa Astrid ja Dietmar G. Helmers oma Rolls Royce Silver Cloud II aastast 1961. Ka nende limusiin on eksklusiivne – elegantset sõidukit valmistati omal ajal ainult 347 tükki. Asja juurde kuulub muidugi, et astudes nooblisse autosse, on nii omanik kui tema südamedaam riietunud vastavalt masina uhkele välimusele – elegants peab harmoneerima.
Marc Culas tõi esile, et vabaõhunäitusel ei ole huvitavad mitte ainult hinnalised autod, vaid ka nn rahvamasinad nagu Volkswagen Käfer (põrnikas) vôi Citröen Ente (part).
Üha enam koguvad vanatehnika armastajate juures populaarsust 1950/1960. aastate klassikud, nende hulgas on muidugi esikohal ameerika pikad ja laiad, rohketest kroomkaunistustest säravad limusiinid.
Nendegi hulgas leidub nüüd Baden-Badenis eriline mudel - Cadillac Imperial Phaeton, kutsutud «Prince of Rhodesiaks», aastast 1930. See Cadillac, ainuke mudel, mis üleüldse valmistati, ehitati Ühendriikides Rodeesia (tänapäeval Zimbabwe) kubernerile ja see maksis omal ajal 6000 dollarit. Kuna riik kuulus tollal Briti impeeriumi koosseisu, on auto rool paremal pool. 1970. aastal viidi masin Kaplinna muuseumisse, sealt edasi San Franciscosse, kus see müüdi Ebay kaudu Saksamaale.
Erilist huvi peaks motoriseeritud jõuvankrite huvilistele pakkuma maailma vanim auto, aastal 1898 ehitatud Benz Velo, mille omanikuks on Allgemeine Schnauferl Club (ASC). Kui selle katuseta sõiduki mootori sai käima, siis polnud võimalik suurt pidurdada, sest iga seisak tähendas uut vaevarikast startimisaktsiooni.
Premeerituks saavad kôige ilusamad kurvid
Kuid oldie'de kohtumisi ei organiseerita ainult elegantsete autode kurvide näitamiseks. Asjatundlik žürii valib pühapäeval välja kõige originaalsemad sõidukid, mis saavad ka vastavalt «Voncours d'Élégance Automobile» aunimetusega premeeritud. Väljaspool konkurssi antakse Grand Prix prestiižikaimale ja traditsioonirikkaimale sõidukile – see läheb muidugi Bugatti Royale'ile. Jagamisele lähevad veel Grand Prix autodele, mis on valmistatud enne 1945. aastat, pärast aastat 1945, Grand Prix Horch, Grand Prix Audi ja mitmed muud, mh Charlie Kappleri ja Raymond Bergi auhinnad. Kokku antakse Baden-Badeni ülemlinnapea Wolfgang Gerstneri juuresolekul võitjatele üle 120 karika. Ürituse lõppedes toimub esikohtadele tulnute suur paraad.
Ajalooliste autode näitust ei võiks kujutada kuidagi ette ilma Schwarzwaldi neiuduteta, kes kõnnivad üritusel rahvarõivastes, mille juurde kuulub nn Bollenhut – pallikestega kaetud kübar. Vallalistel neiudel on õlgedest peakatte peal punasest ja abielus olevatel naistel mustast villasest lõngast valmistatud 14 pallikest. Kübar võib kaaluda kuni 2 kilo ja seda kannavad tüdrukud esimest korda leeri ajal. Oldtimer Meetingu seekordne Schwarzwald-neiu on 18 aastat Saksamaal elanud Serafina Maksimenko. Viit keelt valdav sümpaatne noor naine on sündinud Eestis, kus tema ema õppis kaks aastat Tartu ülikoolis.