Nõukogude Venemaa hirm keset Tallinna lahte

Hanneli Rudi
, Tarbija24 juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tallinna kesklinnast tunniajase sõidu kaugusel on täiesti teine keskkond, kus saab nautida rahu, vaikust ja võrratut panoraamvaadet.
 

Praegu suvituskohana tuntud Aegna saar oli 1940. aastal üks Nõukogude Venemaa peamisi sihtmärke, mis taheti vallutada enne Tallinna.

«Kui tavaliselt sundis nõukogude võim inimesi saarelt ära kolima, siis Aegna on üks väheseid saari, mille militariseeris Eesti Vabariik,» rääkis juba seitsmendat aastat suviti Aegnal vabatahtliku päästjana töötav Indrek Raig, kes on end aastate jooksul saare ajalooga põhjalikult kurssi viinud.

Eesti riigi tulles koliti talud saarelt mandrile ümber, ka kohalik kabel võeti koost lahti ja viidi üle uude kohta Viimsi poolsaarel. Kohalikke jäi meenutama vaid nüüdseks metsa kasvanud surnuaed.

Toona elasid Aegnal ainult sõjaväelased, nende pered või sõjaväe palgal olevad tsivilistid. Rahuaja koosseis saarel oli ligi 300 inimest, töötas väike kool kümmekonna õpilasega, oli oma elektrijaam ja kitsarööpmeline raudtee. Aga ka uhke ohvitseride kasiino ja keskväljak, kus peeti rivistusi ja pidusid.

Saare Tallinna-poolsel küljel seisab peaaegu mererannas üksik hoone, mille juurest avaneb võrratu vaade pealinna kuulsale kilukarbi-siluetile. Hoone kuuluvat tuntud ärimehele, kes kuuldavasti pole ise juba aastaid oma jalga saarele tõstnud.

«Minu arvates on see saare kõige ilusama koha peal olev maja,» on Indrek veendunud. «Kui öösel minna Pirita randa, siis näed tumedat merd ja võib-olla mõnda laeva, aga siin on näha 180-kraadist linnapanoraami,» kiitis ta avanevat vaadet.

Võimas helgiheitja
Eesti Vabariigi algusaastatel asus sealsamas raudtee koos helgiheitja positsiooniga. Helgiheitja sõitis mööda rööpaid neeme tippu ja valgustas lahte. Teine samasugune helgiheitja asus Naissaarel ja omavahel sidet pidades oli võimalik terve Tallinna laht ära valgustada. Räägitakse, et helgiheitja olevat olnud nii võimas, et kui see Naissaare peale suunati, siis saanud öösel rannas lehte lugeda. Nüüd on võimsa helgiheitja asukohal vaid varemed.

Kuigi saarel on eestlase mõistes mitu mäge, pole Indreku kinnitusel ükski neist looduslik. Peeter Suure merekindlust hakati saarele ehitama 1914. aastal ja selle käigus rajati ka soomustornidega rannapatareid, mida praegu ekslikult mäeks võib pidada.

Võimsa betoonehitise kummaski otsas oli kaks 9 meetri kõrgust betoontorni, millel pöörles suurtel kuullaagritel soomustorn kahele kahurile laskeulatusega 43 km. Veel mõne aasta eest võis saarelt leida ka toonaseid suurtükimürske, mis kaalusid koos laenguga üle poole tonni.

Sihtmärkide tuvastamiseks kasutati tolle aja kohta väga moodsat, eesti inseneri Karl Papello loodud, õhutõrjekahurile mõeldud tulejuhtimissüsteemi, samuti vahetati merealuse kaabli kaudu andmeid Soomes asunud suurtükipatareidega.

Kaks soomustorni rajati nii, et üks oli kõrgem ja teine madalam. Nõnda oli võimalik tulistada üle teise patarei. Üks pauk sellisest suurtükist maksis tänapäeva vääringus pea 10 000 eurot. Kuigi rahva seas räägitakse, et Aegnal olevat palju maa-aluseid käike, kuhu võib kergesti ära eksida, Indreku sõnul see nii pole. «On ainult need tornidevahelised ühendusteed. Ei ole nii, et Pirita kloostris lähen maa alla ja Raekoja platsil tulen välja,» kinnitas ta.

Aegna patarei oli koos teiste Tallinna merekindluse koosseisu kuulunud patareidega ainus sõjaväeline objekt, mis Eesti riigi algusaastatel täiesti valmis sai ja oli ka mehitatud. Nõukogude arhiivimaterjalidest on selgunud, et toonane idanaaber pelgas Aegna saart vaat et kõige enam. 1940. aastal kardeti saart ja seal olnud Eesti sõjaväelasi sedavõrd, et sinna saadeti esimene dessant.

Naissaare ja Aegna vahele tuli suur kaubalaev Punaarmee sõduritega ja sõjaolukorras oleks nad enne Tallinna tulekut vallutanud just Aegna. Punaarmee otsusel on lihtne selgitus: saare kaitsesüsteem sulges sisuliselt sissepääsu Tallinna lahele ning kitsendas tunduvalt liikumisvõimalusi Soome lahel.

Puutumatu mälestusmärk
Kuigi pärast Teist maailmasõda olid saarel kogu aeg punavõimu esindajad, on siiani puutumatuna säilinud ühele rändrahnule kinnitatud mälestustahvel Eesti sõjaväelastele, kes 1931. aasta oktoobris ootamatult lõhkenud granaadi plahvatuses elu kaotasid. «Ilmselt ei saadud lihtsalt aru, kellele see tahvel oli pandud,» arvas Indrek.

Teise maailmasõja ajal ei pidanud kumbki võim saart enam oluliseks ning Punaarmee lahkus sealt 1950ndate keskel. Saarele rajati väike piirivalvekordon ning Aegnast sai pealinlaste pidutsemispaik. Mitmed asutused rajasid saarele oma puhkekeskused ja nädalalõppudel oli saarel korraga kuni 2000 inimest.

«Tegelikult on päris hull mõelda, mis olukorras see saar toona oli, sest kanalisatsiooni polnud, prügimajandus puudus täielikult, kõik praht aeti auku,» arutles Indrek.

Kui veel kuus-seitse aastat tagasi pidid suvitajad saarele tulles ise puhta joogivee kaasa võtma, siis nüüd saab vett avalikust kraanist. Tõsi küll, söögiga on saarel siiani keeruline, sest poodi pole. Nii tuleks saarele tulles võtta kaasa pisut enam toitu, sest aeg-ajalt juhtub ikka, et tormi tõttu loodetud ajal mandrile ei saa.

Praegu tullakse saarele üldjuhul üheks päevaks, kuigi on ka seltskondi, kes telgivad pikemat aega. Kunagistest asutuste puhkemajadest pakuvad peavarju üksikud. «Tegelikult on see väga lahe koht. Tallinna kesklinnast tunniajase sõidu kaugusel on täiesti teine keskkond.

Ei ole vaja minna Piirissaarele, et rahu, vaikust ja üksindust nautida, see on siinsamas,» tõdes Indrek.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles