Doktorandist seikleja harjutas kooselu jääkarudega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Raske koorem: Timo Palo vedamas enda järel kelku varustusega, mis kaalub poolsada kilo. Seljakotis on 20 kilo fototarvikuid.

FOTO: Timo Palo

Õhtusöök oli just hinge taha saanud ja magamiskoti pehmed suled neelasid päevasest teekonnast väsinud keha mõnusalt enda rüppe, kui väljas, ukse taga, kukkusid suusakepid järsku ümber. Siis kostis kobistamist.

Luurab: pooletonnine isane jääkaru seirab Timo Palo Teravmägede idarannikul.

FOTO: Timo Palo

Teed joomas: Timo Palo hommikul hüti ukse ees. Uksepiidale on toetatud vintpüss ja samuti lumelabidas, mida loopides püüdis Palo öösel jääkaru ehmatada.

FOTO: Timo Palo


Timo Palo, polaarseikleja hingega geograafiadoktorant, polnud kuulnud, et keegi oleks tema hütile lähenenud. Inimene see vaevalt olla sai. Asus ta ju Teravmägede jäisel idarannikul, mis on elamiseks täiesti kõlbmatu. Ööbimiseks leitud püramiidjas laudadest kokkuklopsitud hurtsik, kaheksal ruutmeetril ainsaks mööbliesemeks kaks lavatsit, oli ilmselt sealsete küttide kunagine kätetöö.



Palo ajas end magamiskotist välja, haaras seina äärest püssi ja tõmbas kuuli rauda. Seejärel pani valmis signaalraketid ning – juhuks kui peaks minema lähivõitluseks – seadis käepärast pipragaasi.



Siis kuulatas, mis edasi saab.

Arvata võis, et kutsumata külaline on jääkaru. Neid elab Teravmägedel, Norrale kuuluval Põhja-Jäämere saarestikul ligi kolm tuhat. Ja ennekõike saarestiku idaaladel, kus on rohkem jääd ja rohkem hülgeid, keda jahtida.



Hülgejaht toimub jääaukude ääres, kus loivalised käivad õhku hingamas. Jääkarul pole vaja rohkem kui ühtainust käpalööki – ja saak ongi peos.


Seega oli välistatud teha uks lahti ja vaadata järele, kes seal ringi luusib. Liiati teadis Palo, et kannatliku loomana on jääkaru valmis pikalt nurga taga passima, et siis fataalselt demonstreerida, nagu ütleb laulurida: «Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma löön.»



Hirm kiskja ees

Aga just selleks oligi 30-aastane Palo oma retke jääväljadele jalge alla võtnud, et jääkarudega tutvust sobitada ja nende läheduses elama harjuda. Tal on ammune eesmärk teha paari aasta pärast sooloretk põhjapoolusele. Tuhande kilomeetri pikkuseks teekonnaks, mis vältab vähemalt poolteist kuud,  tuleb saavutada jääkarudega üksteist aktsepteeriv usalduslik vahekord. Ehk nagu Palo ütleb: «Et üks ei näeks teises saaklooma või toitu laual.»



Inimesele tähendab usalduslik vahekord ennekõike seda, et tuleb vabaneda hirmust kiskjaliste ees, kelle kaal küünib poole tonni kanti ja kes end tagakäppadele püsti ajades võiks korvpalliplatsil vabalt palli rõngasse suruda. Inimene peab selleks teadupärast kõvasti hüppama.



Niisiis vaatas Palo oma retke algul alatihti üle õla, ega jääkaru vargsi ligi hiili. Aga pikapeale hakkas ohutundega kohanema, nii et hütis magama heites tuli uksetagune kobistamine ja nuuskimine juba üllatusena.



Järsku olid hääled kadunud. Kas karu ootab, et potentsiaalne saak oma nina välja pistab?


Ega hütiski kindel tunne saanud olla. Alaskal on näljas loomad koguni hiidmaastureid külili tõuganud, et takistada saaki põgenemast, ning siis seesistujaile akna kaudu kallale tunginud. Teravmägedel on nad hüttidesse läbi akende sisse murdnud, ja kui aknaid pole leidunud, siis hütte ümber lükanud.



Palo hütil ei olnud aknaid. Nii ei pääsenud polaarpäeva valgus und segama.


Lõpuks paotas Palo ukse irvakile ja viskas lumelabida välja. Näis, mis juhtub, mõtles ta.


Esialgu ei juhtunud midagi.



Kurjakuulutavad märgid

Ent mõnevõrra veelgi enam kui ootamatult saabunud õhtune külaline hämmastasid Palot, atmosfääriuuringutega tegelevat Tartu Ülikooli geograafiadoktoranti, et märgid, mida seostatakse kliimamuutustega, on Arktikas arenenud palju kiiremini, kui seni arvatud.



Enne jääkarudega kohanemise retkele asumist oli ta Lääne-Teravmägede saarel Ny-Ålesundis, mis on maailma põhjapoolseim püsiva elanikkonnaga asula – tõsi, enamik neist on eri riikide teadlased –, sondeerinud koos keskkonnafüüsik Erko Jakobsoniga atmosfääri.



Neil oli vintsi peal kaks kilomeetrit tugevat liini, mis suudaks vastu pidada ka Teravmägede tugevais tuultes (vähemalt 15 meetrit sekundis), ja selle otsas õhupall, mis viiks liini koos tolle külge kinnitatud sensoritega taevasse. Mõõdetud tulemused ootavad veel analüüsimist, kuid suured keskkonnamuutused olid niigi palja silmaga näha.



Arktika jääkatte vähenemine on Palo sõnul drastiline. Kuigi kliima muutustest ei saa tema väitel rääkida enne, kui võrreldud on vähemalt kolme kümnendi andmed – aga varasemast suurema täpsuse tagavad satelliidiuuringud algasid Arktika kohal alles aastal 1979 –, on mitmeaastast kolme-nelja meetri paksust paakjääd juba raske leida. Suures osas on Arktika jää kahanenud pooleteise-kahe meetrini, mis suve lõpuks üha kergemini ära sulab.



Kui viis aastat tagasi arvasid teadlased, et Arktika saab suve lõpuks jäävabaks selle sajandi lõpuks, siis mullu hakkas kostma prognoose, et nõnda võib juhtuda juba aastaks 2030. Viimati on Palo kõrvu ulatunud koguni oletused, et Arktika võib muutuda laevatatavaks juba kolme aasta pärast.



See tähendab, et põhjapooluse ekspeditsiooniga pole lõpmatuseni aega. Kui ta ei taha seda suuskade asemel teha kanuuga.


Seni kui leidub jääd, tuleb jääkarudega igal juhul häid suhteid hoida.


Esimese kohtumise nendega elas Palo üle. Tal vedas: emakarul oli poeg kaasas, mistõttu talle oli esmatähtis järeltulijat inimese eest kaitsta, mitte kõhutäit murda.



Jääkaru jälitas õhtuni

Teine kord oli Palo just kõhtu kinnitanud ning liikus suuskadel lustiga, kui ühtäkki ilmus rüsijää valli tagant suur rasvane isane. Üksik seikleja saja meetri kaugusel ei saanud talle märkamatuks jääda. Ent tuul puhus karu poolt tema peale. Jääkaru vajab lõhna – see annab talle rohkem teavet kui visuaalne vaatlus. Seetõttu tegi ta ümber Palo kaare, tõmbas sõõrmetega läbi õhu ja lähenes 60–70 meetri peale. Palo haaras püssi ja lasi kaks signaalraketti.



Need on enamasti tõhusamad kui püssipauk, sest sähvatus ja visin ja järgnev põleng heidutavad neljajalgseid paremini kui üksik lask. Palot piiranud karu sai saadetud signaalist aru ja taandus, kuid jälitas Palot poole kilomeetri pealt, kuni too jõudis õhtuks jäässe kiilunud prantslaste jahile Vagabond.



Pole teada, kuidas maitseb jääkarudele inimliha. Viimati langesid inimesed nende saagiks tosin aastat tagasi, kui Teravmägede suurima, üle 2000 elanikuga asula Longyearbyeni lähedal läksid kaks koolitüdrukut mäe otsa. Püssita. Sinna nad jäidki.



Palo loodab, et sellekevadised retked aitasid tal ohtlike kiskjatega kohaneda. «Aga see ei tähenda, et võid tähelepanu kaotada või mugavaks muutuda,» lisab ta.


Liiati kui teekonnal põhjanabale ei leidu ühtki hütti, kus oleks veidigi varju loota.



Hullud hirmulood


Viis aastat tagasi valminud apokalüptiline katastrooffilm «Päev pärast homset» üritas panna maailma mõtlema, mida võib kaasa tuua kliima globaalne soojenemine, ent rohkem kui poolesajale teadlasele, kellega Timo Palo seda hiljuti vaatama juhtus, tegi nähtu pigem nalja.



«Tõeline Hollywoodi huumor, nagu paroodia,» iseloomustab Palo ekraanilugu, kus pool Põhja-Ameerikat pärast hiidtormi puhkemist kiiresti jää alla mattub. Külmalaine saabub filmis sedavõrd järsku, et helikopterid sajavad taevast alla.



Film algab kaadritega Antarktikast, kus jää ühtäkki sügavalt praguneb. Siin on filmitegijad ajanud ilmselt segamini põhja- ja lõunapooluse, sest mandrijää selline ootamatu pragunemine on võimatu, kinnitab Palo. Heal juhul võib midagi sellele pisutki ligilähedast juhtuda Arktikas, kus on merejää.



«See film on ulmekas, et inimesi hirmutada,» nendib Palo. «Tõeliselt fun.»


Ta on kuulnud, kuidas lugupeetud teadlased ei vaata sugugi hea pilguga ka Ameerika üle-eelmise asepresidendi Al Gore’i Oscariga pärjatud tõsielufilmi «Ebamugav tõde», sest sealgi esineb ülepingutamist.



Ometi leiab Palo, et teaduslikest prohmakatest hoolimata võib seesugustel hirmutusfilmidel olla oma roll, sest need aitavad inimkonnal oma tõsiseid probleeme teadvustada. «Teadlased nohistavad omaette ja neil on raske avalikkuse ette jõuda,» märgib ta.

    Populaarne

    Tagasi üles