Lugeja reisilugu: Namiibia safari
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarbija24.ee avaldab lugeja saadetud reisikirja.
Ühel päeval helistas mulle õde ja teatas, et võitis lennupiletid kahele Lõuna- Aafrikasse Namiibiasse. Enam polnud midagi mõelda, olime ammu planeerinud, et kunagi võiks koos kuhugi kaugemale reisima minna. Otsustasime safari kasuks, kuid mida tegelikult tähendas safari, ei kujutanud me ette.
Vahemaad olid pikad, tuli palju sõita ja vara ärgata, näiteks kell neli hommikul, sest kell kuus õhtul oli juba täiesti pime. Palavuse tõttu tuli bussis tihti uni peale. Kui silmad vahepeal avasin oli pilt üsna ühetaoline: roheline maastik, mägede tipus kasvavad puud, mis meenutasid kolonnis liikuvaid loomi. Siis jälle mäed kadusid ja puud vaheldusid põõsastega, rohi muutus kuivemaks ja maastik kivisemaks. Inimeste olemasolust andsid märku tee äärde ehitatud aed või kuskil võsa niitev must mees. Sõitsime 120 kilomeetrit tunnis.
Igavuse üle bussis tegelikult kurta ei saanud - meid oli kokku tulnud eri paikadest: kolm reisijat Prantsusmaalt, kaks Eestist, kaks Inglismaalt, üks Namiibiast, üks Hollandist ja üks Austraaliast, lisaks kohalik bussijuht ja assistent. Kuna suhelda tul inglise keeles, siis nädala lõpuks juba mõtlesin selles keeles. Meie grupis oli loodusfotograaf, kes õpetas pildistama ja kuna ta on Namiibias sündinud, teadis ta fakte kohalike lindude ja loomade kohta, millest meie bussijuht ja assistentki teadlikud polnud.
Alles teisel päeval õnnestus meil näha esimest looma – umbes kümne meetri kaugusel looduskaitsealal jalutas leopard. Looma toidetakse, kui turistid käivad ja täna oli tal hea päev. Edasi nägime juba gepardit, hüääne, šaakalit, sebrasid, kaelkirjakuid, jaanalinde, gnuusid, gaselle, tüügassiga, elevante, surikaate ning erinevaid linde.
Esimestel päevadel peatusime pea iga tee ääres oleva looma või linnu juures. «Stop!» karjus alati keegi bussijuhile. Hiljem ei tundunud see enam haruldus, kui kuskil autotee lähedal einestas mõni sebra. Tundus, et ka loomad olid harjunud autode ja inimestega.
Safari ajal bussist välja tulla oli keelatud, ainult laagris ja telkimiskohtades ning üksikutes vahepeatustes oli see lubatud. Seega tuli fotosid teha ainult bussis olles ja vahel ka läbi bussiklaasiakna, sest ajaga, mis kulub kaamera otsimisele ja akna avamisele, olid loomad juba minekul.
See oli nädal tsivilisatsioonita, ei televiisorit, raadiot ega internetti. Samas olen saanud kogemuse võrra rikkamaks - olla selle kõige tunnistajaks oma silmaga, on midagi muud, kui seda looduse ilu telerist vaadata.