Täiuslik kaos Vietnamis

Britt Rosen
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Motoriseeritud: põhiliseks liiklusvahendiks on mootorratas ja roller, kohustuslikuks aksessuaariks näomask.
Motoriseeritud: põhiliseks liiklusvahendiks on mootorratas ja roller, kohustuslikuks aksessuaariks näomask. Foto: Britt Rosen

Nagu saunas, on esimene mõte, kui Hanoi lennujaamast välja astudes bussi poole rühin. Siiski, mitte päris: Vietnami pealinna juunikuine, kõvasti üle 30-kraadine kuumus ei meenuta meie lõikav-teravat saunalava, vaid on hoopis sametisem ja vatisem, kuid seda salakavalam, muutes keha silmapilkselt ühtlaselt läbimärjaks. Higitilgast nina otsas ja higistest pähe kleepunud juustest ei pääse eurooplane Hanoi tänavail vähemasti suveajal hetkekski. Ka pass kotis tõmbub niiskes õhus kummi ja võtab endise kuju alles hiljem kodusel puhvetil. Pesu ei kuiva ära.

Kuidas küll ses maaliliste kaadritega suurfilmis «Indohiina», mis prantslaste valitsemisaega romantiseerib, peategelaste riided nii piimvalged ja ilma igasuguse higimärja laiguta püsisid, mõtlen ma, kui näen me Euroopa ajakirjanike rühma leemendavaid nägusid. Suur õhuniiskus, mida toidab Lõuna-Hiina meri, muudabki Vietnami troopilise kliima paljudele valgenahalistele talumatuks.

Lennujaamast Hanoi südame poole sõites haarab silm bussiaknast punalippudega loosungeid ja lääne firmade reklaamiplagusid. Varsti aga avaneb täpselt selline vaatepilt, mis kusagil lapsepõlve sotsrealistlikest mälupildikestest tallel ja hiljem filmidest kinnitust saanud: vesised riisipõllud, bambusest kookonkübarates ja mustades pükstes talunikud nende kohal küürutamas.

Ka hallikas udu ja sudu, mis meid kogu reisi saadab, mõjub ootuspäraselt. Kui päike paistabki, siis otsekui läbi halli loori – ometigi on valgus silmadele nii valus ja ere, et sunnib päikeseprille kandma. Ning petlik on säärane taevas samuti: katmata-kreemitamata nahk põleb kiiresti punaseks. Ega kohalikud siis asjata päikesevarjude, pikkade varrukate või koonuskübaratega käi! Tegelikult jääbki mõistatuseks, kui palju selles halluses on pilves taevast, udu või sudu, kuid sarnaselt teiste Aasia suurlinnadega peetakse ka Hanois saastatust ja tihket tolmu üheks põhihädaks. Selle kinnituseks on suuremal osal bussist mööda siuglevatel mootorratturitel spetsiaalsed näomaskid ees.

Kõik on ratastel

«Koos linnaga kokku sulanud küladega elab Hanois umbes seitse miljonit inimest,» ütleb giid Vu Van Duoc kohalikust Phoenixi reisifirmast tutvustustuuri alustades, kui ületame linna poolitava savipunakat tooni Punase jõe Hong Ha ja vuhiseme mööda eripäraselt kitsastest, kõrgusse püüdlevatest ja tihedalt kõrvuti ehitatud elumajadest. Mehe juttu saadab aina tihenev ja valjenev signaalitamine-tuututamine, mis annab tunnistust sellest, et läheneme südalinnale.

«Kui veel viie aasta eest olid tänavail valitsevad jalgrattad, siis nüüd on need suuresti asendunud mootorrataste ja motorolleritega. Ja näete, ka autosid on aina rohkem. See kõik on märk jõukuse kasvust,» tähendab giid, kui muu hulgas möödume Guccide-Vuittonide butiikidest ning jõuame iga turisti ja vietnamlase must-have’i ehk kohustusliku vaatamisväärsuse, kunagise iseseisvusliikumise ja hilisema kommunistliku riigijuhi Ho Chi Minhi mausoleumi juurde.

See käik on ühtaegu kummaline ja õõvastav. Enne mausoleumiplatsile pääsemist rivistab giid meid valvesõdurite morni ja kivise pilgu all ühele joonele, et läbida turvakontroll, sealhulgas metallidetektor. Ei ühtki teret ega naeratust! Samamoodi kamandatakse meid betoonisel platsil hoidma rangelt giidi ligi ja keelatakse igasugused kõrvalepõiked. Kui see kogemata juhtunud, annab mõni sõdur vile või ruuporisse hüüdmisega teile eksimusest märku. Vilede vahel aga valitseb väljakul sumbuurne vaikus. Meile pigem ähvardav, kohalikele usutavasti pühalik.

Kas ja mida nad tegelikult mõtlevad, neilt ei kuule. Ka mausoleumi viivas umbes kilomeetrises, rangelt ühel joonel liikuvas sabas omavahel ei kõnelda.

Piir selle vahel, kuhu sel väljakul tohib minna ja kuhu mitte, jääbki arusaamatuks, ja õnnetu Taani ajakirjanik, kes end paar sammukest eemale mausoleumi pildistama sätib, kupatataksegi väljaku värava taha. Tal jäävad nägemata presidendiloss, rahvuskangelase ja esikommunisti Ho Chi Minhi kasinalt sisustatud vaiadel elumaja, Moskvast saadetud Pobedad, hommikuvõimlemiste mangoallee ja inimvoog, mis katkematus jorus sellest kõigest kiirsammul möödub. Kohe, kui midagi pikemalt silmitsema jääda, käsutab selja tagant kostev vile su edasi!

Sõja nägu

Kuigi ollakse külalislahked, siis siiralt naeratavaid nägusid ei kohta me põgusal visiidil just palju. Pigem on need ükskõiksed, umbusklikud või isegi põlglikud. Või ehk lihtsalt kurnatud? Vietnamlane ei kummarda valget inimest, sisendab talle kommunistliku režiimi rahvuslik propaganda. Ja see ongi mõistetav: valge inimene on toonud maale palju viletsust ja sõdu. Ka Vietnami turismiameti juht Nguyen Manh Cuong, kellega kohtume, mainib, et ei maksa panna imeks ega pahaks, kui inimesed käituvad mingites olukordades mõnikord ootamatult: «Meil on selja taga mitu rasket sõda,» põhjendab ta ja nimetab, et kõigist turismisihtidest Vietnamis kuulub tema süda just Hanoile.  

Mind tabab ootamatu seik kõrvalisel Than Tri linnaosa turul, kui end pildi tarvis leti kõrvale lahkelt istunud pere tagant tormavad majasügavusest äkitsi minu suunas kaks hallipäist naist, ise kiledalt kriisates ja ähvardavalt kätega vehkides, ning rahunevad alles siis, kui kaamera kotti pistan.

Organiseeritud kaos

Mõningast «paha valge» tunnet taban ka siis, kui rikšasse istun ja väike Vietnami mees mind mööda linna tõmbenumbrit, vana kvartali kauplemistänavaid sõidutab. Kuulen, kuis ta hingeldab ja tunnen, kuis väntamine järjest raskemaks muutub. Piinlikkus kaob aga sekundiga, kui rikšajuht huilates kõrvulukustavalt lärmakasse ning tolmusesse mootor- ja jalgrataste, rollerite ja rikšade rägastikku sukeldub, üritades nende kõigiga võidu sõita. Seda ka tänavaristmikel, kus liiklusvoog käib igas suunas. Ime küll, kuid osavalt laveerivad kõik üksteisest vähimagi kriimustuseta mööda. Organiseeritud kaos, iseloomustab seda tabavalt inglannast kolleeg. Mis põhiline, alati tuleb vooluga kaasa minna, seletab giid. Ka tee ületamiseks tuleb seada siht ja vankumatult selle poole liikuda, mitte jääda kahtlevalt keset teed seisma ega astuda tagasi. See ajab teised liiklejad segadusse.

Madaltihe vanalinn – pilvelõhkujaid Hanois ei olegi – ühes Prantsuse kvartali koloniaalaja tuhmunud majapärlitega on aga ütlemata võluvad. Lõputult pisikesi imeoda­vaid sarnasest tränist pungil ärisid, kus võõramaalasele kehtib dollarihind, ja supikööke, kus pisikestel plasttaburettidel riisinuudlisuppi süüakse. Lisaks koonuskübarates tänavamüüjad, kes värskete puuviljade ja rohelise koormaga kaelkookudega nõtkel sammul liiguvad, ja mototaksistid, kes tänavanurkadel kundesid passivad. Turumajandus missugune! «Miks me aga ei näe tööpäeva hommikutel ja õhtutel tohutuid inimmasse ruttamas?» küsib giid ja vastab ise: «Sest enamik peab oma väikest äri kodus.»

Kui aga igiammustest kaupmeeste kogukondadest välja kasvanud vanas kvartalis pilk üles tõsta, võib näha üht kummastavamat pilti Hanois: hiiglaslikke elektrijuhtmete umbsõlmi-sülemeid postidel ja puudel, mõni juhtmejupp hoopis asfaldile kõlkumas. Kuidas elekter üldse kuhugi jõuab? Kuidas leitakse üles rike, kui elekter kaob?

Et end koguda ja kogetu üle rahus juurelda, istuge julgelt mõnda Bia Hoisse koduõlut rüüpama, ehkki esiti võibki plastist minitool tunduda pigem Viplalatele mõeldud. Edasi võite valida, mida meel parasjagu ihkab: roheluse oaas Kirjanduse tempel, mõne tüüne järve kallas, õhtu veenukkude teatris tuldpurskavate draakonitega või hoopis mõni toiduseiklus. Viimasest saate lugeda järgmistes Arterites.

Sõitu toetasid Vietnami turismiamet ja Finnair


Hea teada

•    Et Vietnam kulgeb Indo-Hiina poolsaarel pika «soolikana» põhjast lõunasse ja selle rannajoon ulatub üle 3000 km, on raske anda üht ainuõiget soovitust, millal sinna minna – kusagil on alati vihmane või jahe, viimast eriti mägedes. Giid pakub, et parim aeg Põhja-Vietnami, sh Hanoid külastada on aprillist septembrini. Juunist septembrini kestab küll sajune mussoonvihmade aeg, kuid siis on soe ja vihma ei saja sugugi katkematult. Sõidu planeerimisel võiks siiski jälgida ilmaennustust, kas ei lubata rajuilma vms. Reisiteatmikud ei soovita Põhja-Vietnami jaanuarist märtsini, siis on seal jahe, niiske ja udune. Kõige paremateks kuudeks pakutakse aprilli ja maid ning oktoobrit-detsembrit.

•    Hanois: külasta Kirjanduse templit, kus oli esimene Vietnami ülikool; Den Ngoc Soni templit Hoan Kiemi järvel; kurikuulsat prantslaste rajatud Hoa Lo ehk Hanoi Hiltoni vanglat, kus hoiti Vietnami sõja ajal ka Ameerika sõdureid; traditsioonilist elava muusikaga veenukkude teatrit; vana tüüpilist tunnelmaja vanalinnas Ma May tänaval jm.

•    Väljasõiduks: UNESCO maailmapärandi nimekirja arvatud Ha Longi laht tuhandete lubjakivi saartega, Chua Huongi budistlik tempel, Sapa mägikülad jm.

•    Eesti kodanikud vajavad viisat, mille saab Vietnami Helsingi saatkonnast. Lend Helsingist Hanoisse kestab üle 10 tunni. Sealne rahaühik on dong (1 euro = ligi 28 000 dongi). Vietnamlaste lemmikvaluuta on dollar ja enamasti saab poodides ka dollarites maksta, kuid ka eurod lähevad loosi. Hinna üle võiks enamasti kaubelda.

•    Värvika pildi Hanoi eluolust annab Kristina Kallase raamat «Minu Vietnam».

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles