Lugeja reisilugu: maa ja taeva vahel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarbija24.ee avaldab lugeja saadetud reisikirja. Ootame ühe A4 pikkuseid kirju elu meeldejäävaima reisi kohta kuni kuni 15. juunini (k.a) aadressil toimetus@tarbija24.ee. Parima reisikirja autorit premeerime kompaktse fotokaameraga.
Ärkasime nagu tavaliselt selle peale, et kokk «koputas» telgiuksele. Õigemini, ega meil õiget und olnudki. Kell oli üksteist õhtul ning öö oli nagu iga teine, kuid meie jaoks oli see erilisem kui kõik eelnevad ööd.
Olime 4640 meetri kõrgusel Kilimanjaro nõlval ja ees ootas tõus Aafrika kõrgeimasse tippu. Pea kohal mustas Aafrika taevas särasid miljonid tähed, allpool kumasid lähedalasuvate külade tuled. Selline maa ja taeva vahel olek tekitas müstilise ja samas ka äreva tunde.
Sõime veidi, jõime kuuma teed ja asusime teele. Kui külade tuled ja tähistaevas välja arvata, siis valitses ümberringi pilkane pimedus - ka pealambiga oli näha vaid paari sammu kaugusele. Varasematel päevadel oli tipu suunas viiv teerada olnud väga hästi nähtav ja giidi kui teenäitaja rolli vajalikkuses võis kahelda.
Praegu, täielikus pimeduses mööda kivirahne turnides, oli giid asendamatu. Mulle jäigi arusaamatuks, kuidas ta teadis, millise kivinuki juurest tuleb paremale ja millise juurest vasakule pöörata, sest näha polnud mitte midagi peale eespool liikuvate matkajate pealampide. Kuna see oli meie giidi jaoks 74. kord tippu tõusta, siis ilmselt oli teerada talle juba pähe kulunud.
Tagantjärele tarkusena võib öelda, et pimedusekatte varjus oli üllataval kombel palju lihtsam tippu ronida, kui oleks olnud päevavalges. Kuna näha polnud midagi, siis polnud meil ka aimu, kui kaugele olime jõudnud. Valges tagasi tulles vaatasime, et kui oleks teadnud, et sellisest järsust ja kaljusest nõlvast tuleb nii pikalt üles ronida, siis oleks see ilmselt moraalile laastavalt mõjunud.
Turnisime aeglaselt, aga kindlalt ülespoole. Kuigi liikusime rahulikus tempos, möödusime peagi enamikust eespool liikunud matkajatest, kelle rivid paistsid eemalt särava tipu poole vonkleva jaaniussina. Iga tunni või poole tagant tegime peatuse, jõime ja sõime.
Neljatunnise kõndimise järel jõudsime 5752 meetri kõrgusele Stella Pointi. Miskipärast on see üks tippuronimise verstaposte, kuigi mingit «pointi» me siin küll ei näinud. Sellest punktist alates läks tee laugeks ja oluliselt lihtsamaks. Tipuni oli veel jäänud veidi alla pooleteise kilomeetri ja kuna me olime edenenud oodatust kiiremini, siis tegime pikema puhkepausi.
Kiirustada polnud mõtet, sest enne päikesetõusu polnud tipus nagunii midagi näha. Pausi ajal hakkas päris külm, kuigi olime riietunud Eestimaa külmale talvele kohaselt. Veel päev varem küttis päike päeval õhu päris kuumaks, nüüd aga näpistas meid 12-kraadine pakane, millele tugev jäine tuul veelgi külmatunnet lisas.
Veidi pärast kuut hommikul jõudsime tippu. Lõpuks oli meie vaev end ära tasunud. Õnnelike, kuid väsinud nägudega poseerisime tipusildi taustal, millelt pimeduses võis vaevu lugeda «Uhuru peak Tanzania, 5895 m».
Peagi koitis uus päev ja päike rajas silmapiiri tagant endale kiirelt teed üle taevalaotuse. Olen varem näinud mitmeid kaunemaid päikesetõuse, kuid kindlasti oli see üks meeldejäävamaid.
Päikesepaistel hakkas ka temperatuur jõudsalt tõusma ja silm seletas taamal laiuvaid võimsaid liustikke, mis varajaste päikesekiirte valguses särasid. Viimastel aastatel on liustikud kiirelt kahanenud, kuid siiski tundus, et jääd jätkub siin veel pikaks ajaks.
Kui olime tippu piisavalt imetlenud ja igas suunas korduvalt pilte teinud, asusime tagasiteele. See tundus samavõrd raske kui tee tippu. Keha oli endast kõik andnud ja uni tahtis vägisi võimust võtta. Kõndisime justkui unes, aeg-ajalt ärgates ja pilte klõpsides ning siis jälle unemaailma vajudes.
Ülesannete nimekirjas võis ühele unistusele jälle linnukese taha märkida. Tehtud!