Lugeja reisilugu: õnnelik õnnetus Cancunis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarbija24.ee avaldab lugeja saadetud reisikirja. Ootame
ühe A4 pikkuseid
kirju elu meeldejäävaima reisi kohta kuni
kuni 15. juunini (k.a) aadressil toimetus@tarbija24.ee.
Koostöös koduelektroonikaupluste ketiga ONOFF premeerime parima reisikirja autorit kompaktse Sony fotokaameraga.
Kõik sai alguse sellest, kui plaanisime sõita koos tuttavatega kaheks nädalaks puhkusereisile Mehhikosse Cancuni. Aasta oli siis 2007.
Valisime sobiva reisi välja ning pakkisime asjad ja alustasime teed lennujaama. Esimene šokk tabas meid juba lennukis, kui oleksime pidanud hakkama sõitma Londonisse.
Järsku aknast välja vaadates avanes kordumatu vaatepilt: toitlustusauto sõitis vastu lennuki tiiba. Just sellel hetkel sattusime aknast välja vaatama ning terve lennuk korraks rappus. Kusjuures lennukis oli veel ka peaminister hr. Ansip, kes suundus Londonisse töövisiidile. Enamik reisijaid ei olnud siiski pahased, et pidime uuesti lennukist välja minema ning ootama asenduslennukit või kuni lennuk ära parandatakse.
Teine üllatus tabas meid siis, kui olime kolme tunni möödudes asenduslennukisse sisenenud ja hakkasime õhku tõusma, kui piloot rääkis midagi ja viimased sõnad olid umbes sellised: «Mina olen piloot Juri Gagarin ja soovin teile meeldivat lendu!».
Muidugi tabas kõiki reisijaid naerutuhin ja see oli üsna kõva naer. Stjuardessid muidugi üritasid vaikust luua, kuid naersid siiski ise ka.
Kolmas üllatus, mis oli kõige ebameeldivam, tabas pereisa. Kõik sai alguse sellest, et pesu oli puhkuse jooksul määrdunud ja oli vaja viia pesumajja. Nii sai ka tehtud hommikul enne Playa del Carmenisse sõitu. Olime päev läbi rannas ja kella ei vaadanud, nii pidime õhtul imestusega avastama, et lähenema hakkas pesumaja kinnipanekuaeg.
Alustasime kohe sõitu Cancuni poole ja pesumajja jõudes läks pereisa koos tuttavaga pesule järgi, teised jäid autosse ootama. Kõndides ja kõndides saabus pesumaja uks ja oh õnnetust - pereisa kõndis sõna otseses mõttes läbi ukse, mis oli klaasist.
Muidugi klaasi peal midagi kirjas polnud ja tundus, nagu polekski ust ees ja nii ta kõndis sellest lihtsalt läbi. Muidugi oli veri väljas ja klaasitükid sees ning uks lõhutud.
See oli kõigile väga ebameeldiv olukord ning me olime väga hirmul, sest ei teadnud, mis edasi saab. Seega kutsus pesumaja perenaine, kes oli väga tore tädi, kohe kiirabi ning paari minutiga oligi see kohal.
Tuttav, kes oskas hästi inglise keelt, läks temaga kaasa ning teised sõitsid hotelli. Meie õnneks saabusid nad mõne tunni pärast juba hotelli, jalg õmmeldud. Õnneks tõsiseid vigastusi polnud ning oleks võinud minna palju õnnetumalt.
Järgmisel päeval pesu ära võttes - sest eelmisel päeval ei jõudnud - andis see tädike pereisale Cancuni nimega pearäti mälestuseks ning soovis meile ilusat reisi jätku. Imekombel ta meilt lõhutud ukse eest raha ei küsinudki, kuid me siiski midagi maksime.
Ülejäänud reis möödus suhteliselt üllatusteta ning see juhtum jääb meile arvatavasti kogu eluks meelde, sest see oli väga õnnelik õnnetus, mis näitas, kui abivalmid ja sõbralikud kohalikud inimesed on.
Peale selle möödus ka haiglas kõik hästi ja arstid olid tasemel. Õnneks oli meil ka kindlustus, mis Eestis meile ravi eest tagasi maksis. Ma loodan, et sellist ebameeldivat üllatust meil enam ette ei tule ning soovin kõigile mõnusaid reisielamusi!