Moodsal ajal mängitakse peitust GPSiga
24. veebruar 2013, 08:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui laste jaoks piirdub peitusemängimine enamasti oma kodu või õuega, siis täiskasvanud käivad seda tegemas kõikides võimalikes ja võimatutes kohtades – isegi Antarktikas – ning peitusemängus on vaja GPSe või ülitäpseid kaarte.
«Geopeitus on värskes õhus mängitav peidetud aarete otsimise mäng, mille mängimiseks on tarvis GPSi või muid navigeerimisvahendeid või täpseid maakaarte,» selgitas aastaid geopeitust mänginud 33-aastane Siim, kes töötab elektrikuna.
Mehe kinnitusel mängitakse geopeitust maailmas rohkem kui 220 riigis ning kui keegi peaks lähiajal Antarktika mandrile sattuma, siis võib ta proovida leida ka seal peidetud aaret. Aardeid, mida geopeitust mängides otsitakse, ei ole aastasadade eest matnud muistsed viikingid ega koerakoonlasi peljanud jõukad talumehed, vaid mängijad ise.
Mängijaks saada lihtne
Eestisse jõudis geopeitus kümmekonna aasta eest, kui 2001. aasta 10. veebruaril peideti esimene aare.
Kui uskuda Siimu kirjeldust, siis pole geopeituse mängimine keeruline. «Selleks et saada tõeliseks geopeituriks, tuleks alustada enda registreerimisega lehel www.geopeitus.ee,» jagas ta lahkelt näpunäiteid. Vihjed võimalike Eestis asuvate aarete kohta leiab samuti veebilehelt www.geopeitus.ee. Kui on aga soov otsida mõnda välismaal asuvat peidikut, siis tasuks vaadata veebilehte www.geocaching.com.
Edasine tundub kogenud aardeküti kirjeldust kuulates lihtne. Kui sobiv aare on välja valitud, siis tuleb vaid kohale minna ja see üles otsida. Kõige lihtsam on teha seda GPSi abil, aga saab ka ilma. «Paljud aarded on leitavad ka maa-ameti kaardiserveri väljatrüki abil, aga kuna enamikul nutitelefonidel on sisseehitatud GPS, siis saab eeldatavasti nendega vabalt hakkama,» lausus Siim.
Üldiselt on hea tava, et kui aare leitakse, siis jäetakse sinna omalt poolt midagi, mis oleks samaväärne kaasavõetuga. «Samas, kui pole soovi midagi võtta/jätta, tehakse logiraamatusse märge EVEJ – ei võtnud, ei jätnud,» selgitas Siim geopeituse reegleid.
Aeg-ajalt on mõne aarde juures märge, millist liiki asju võib sinna jätta. Samas leidub ka nii pisikesi aardeid, milles on vaid logiraamat. Viimane on aga kindlasti igas aardes olemas ning aarde leidjal tuleks sinna kirja panna, kes ja kunas selle leidis. Kui aare on leitud ja omalt poolt täiendatud, tuleks see samasse kohta sama hästi ära peita, et põnevust jaguks järgmistelegi tulijatele.
Siim ise on mänginud geopeitust 2009. aastast ning kõige huvitavam aare, mille ta seni on leidnud, oli «Türkiissinine kuusnurkne päike», mis paiknes vanas mahajäetud sõjaväeosas. «On ka aardeid, mis asuvad puu otsas linnupesakastis, maa seest välja ulatuvas torujupis, vana kännujuurika all jne. Tegelikult on väga paljud aarded millegi poolest eriskummalises kohas,» arvas mees.
Võimalik otsida multiaardeid
On ka selliseid aardeid, kus tuleb üles otsida mitu peidupaika, enne kui jõutakse päris aardeni. «Mitme vihjega ehk multiaardeid on Eestis ligi kümme protsenti kogu aarete hulgast,» pakkus Siim.
Küsimuse peale, kuhu tasuks aardejahile minna loo lugejal, kel tekkis huvi geopeituse vastu, jäi mees mõttesse. «Kuna aardeid on palju, siis ei oska niimoodi midagi kindlat soovitada. Tasuks vaadata oma lähiümbrusest, kas seal on mõni kerge raskusastmega aare,» soovitas ta.
Siimu kinnitusel saab geopeitust mängida igal pool. «Lihtsalt aardeid otsides tuleb vaadata, et «geomugud» ei muutuks hiljem aardele ohtlikuks. «Geomugud» on inimesed, kes ei ole geopeiturid. Selle sõna algupärand on pärit Harry Potteri raamatutest, kus mugudeks kutsuti tavalisi inimesi, kellel pole võluvõimeid,» selgitas ta.
Siimu sõnul on «mugud» aaretele ohtlikud, kuna mõned peavad peituritele väärtuslikke esemeid prahiks, teised aga vaatavad, kas leiavad huvitavat, ja loobivad ülejäänud aarde lihtsalt laiali. «Lõpptulemusena võib aare koos oma sisuga kaduma minna või saab reostatud. Kui tekib kahtlus, et mõni kõrvaline isik võib näha peidukat, siis tuleks jätta otsimine pooleli ja asuda teine kord uuele katsele,» pani ta geopeituse mängijatele südamele.
Enne oma esimese isikliku aarde peitmist soovitab Siim esmalt ise üles otsida vähemalt 25 aaret, et saada aimu, kuidas neid peidetakse ja millised on head peidukohad. Kõige tähtsam on kogenud geopeituse mängija kinnitusel leida hea peidukoht. Seejärel tuleb valida sobiv konteiner ja see korrektselt märgistada. «Algselt peab aardes lisaks konteinerile sisalduma ka logiraamat, pliiats ja geopeituse juhend. Lisaks võib sinna lisada ka mõningast nänni,» jagas ta näpunäiteid.
Aarde peitmisel on väga oluline, et aarde omanik saaks seda ka hooldada, näiteks vahetada logiraamatut või asendada katkist konteinerit. Kui aare peidus, siis tuleb mõõta koordinaadid ja täita lehel geopeitus.ee uue aarde vorm.