Reisieksperiment: ka Tartus on natuke Toulouse’i!

MerMeri kodurestorani peremees Jaan Kiho.

FOTO: Toomas Huik/Postimees

Võtsin pika nädalavahetuse, et teha eksperimendi käigus kindlaks, kas Sharm el Sheiki või Goasse lendamata on võimalik end argirutiinist tühjaks naudelda siinsamas harjumuspärases Eestiski, kirjutab Rain Uusen.

Planeerisin oma nädalavahetusse kodumaised sihtpunktid, mille külastamist olin endale (või teistele) juba ammu lubanud, et saaks kaks ühes ja seega üks stressiallikas tänu lubaduste täitmisele taas vähem. Päeva kestnud paanikavaba planeerimise järel vormus nädalalõpust aga endalegi üllatuseks põnev ja lõõgastav avastusretk tuntusse.

Selmet vahel sülle sadavad pikad (ja tihedamini lühikesed) nädalavahetused teleka ees reisi- ja kokasaadete vaatamisele või unistamisele kulutada, võib hoopis ise kogeda-koguda positiivseid emotsioone ning tunda rõõmu igapäevasest elamisest.

Lume ja külma üle ma enam ei kurda, sest ees on ootamas kaunis kevad, kirev suvi ja kuldne sügis.

Mitmekülgne rahvuspark

Ühes eelmises reisiloos mainisin, et mul käib rahvusvahelise kodumajutuse kaudu palju mööda ilma kakerdajaid, keda hoolimata nende kirjust kultuurist ja kõverast keelest seob siiski üks ühine soovunelm – Eestisse sattununa kipuvad nad kõik küsima, et kuidas «seda imede maad», puhast loodust ehk Lahemaa rahvusparki ikkagi külastada.

Juhtusin sinna aastaid tagasi ja siis ka öösel ujuma, seega tegin nüüd kindla otsuse – seekord võtan sama teekonna põhjalikumalt ette. Tahtsin kultuuri, natuke lõõgastust ja loodust, korralikku kõhutäidet ja mõnusat und ning vürtsitasin oma plaani ka kahe teatrietendusega – Lahemaal ja Tartus.

Lahemaale saab mitmeti, sõltuvalt alguspunktist kas siis (rendi)auto, päevatuuri või sportlikumad jalgrattaga, aga ka kombineerides ühistransporti. Kolmel korral nädalas saab Tallinnast näiteks Palmse mõisa juurde bussiga, istudes mugavalt ümber Viitnal.

Lahemaa rahvuspargi territooriumi katab 70 protsendi ulatuses mets (tunduvalt rohkem kui Eestis keskmiselt), pakkudes maagilisi loodusvaateid, matkaradu ja rikkalikult metsaande transpordivahendist sõltumata. Heaks sihtpunktiks külalisele, olgu saabuja välisriigist või kodumaalt, muudab lahtederikka piirkonna hoopis mitmekülgsus – on seal ju Viru raba, aga samuti ohtralt rannajoont. Ka binoklitega linnuvaatlejad leiavad teeotsa rahvusparki kergesti üles.

Metsade keskel peidavad end aga Lahemaa tõelised aarded – Palmse (palmse.ee), Sagadi (sagadi.ee) ja Vihula mõis 
(vihulamanor.com), lisaks neljast allesjäänust ainsana restaureerimata Kolga mõis.

Mõisate välisilme ja hingeelu võrdlemine on rohkem küll nagu soola võrdlemine suhkruga – et kumb siiski parem või kasulikum on? Iga mõis räägib oma ajastu ja pere lugu, mõni traagilisem, mõni tavalisem, sekka koomikatki.

Minul oli plaan õhtuseks Rakvere teatritükiks («Kevad ja suvi ja») Vihula mõisa viinakööki jõuda, seetõttu palusin sel korral Palmse ja Sagadi tutvustamisel abi Reisieksperdi giidilt Elina Treifeldtilt, kuid rahumeeli võib mõisates ringi konnata ka omal käel – infot ja ekspositsioone jagub kuhjaga. Veidi teistsuguseid päevareise korraldavad neljal päeval nädalas Lahemaale ka Tallinn Travelleri noored ja lõbusad (traveller.ee).

Kui rahvuspargis ja selle ümbruses paiknevatel matkaradadel (rmk.ee) aja maha võtad ning ühest mõisast teise samal päeval rutata ei plaanigi, saab kõigist kolmest mõisast nii süüa kui ka ööbimisaseme. Samuti pakutakse võimalust tutvuda metsaelu, piirkondliku käsitöö ja ajalooga, seda ka erisugustes töötubades lastele ja täiskasvanutele; viimastele on programmis loomulikult mõisaelu juurde kuulunud veini- ja viinakultuur.

Kuigi Palmse ja Sagadi on üksteisest kiviviske (või vähemalt jalgrattasõidu) kaugusel, tegin sel korral täiesti teadlikult ühest teise liikudes kolmetunnise ringi, sest olin ju plaaninud nädalavahetuseks aja maha võtta ning ühtlasi tahtsin lõunatada Juminda poolsaare kodurestoranis MerMer..

Paar mu sõpra on varem oma kogemustest rääkinud ja maininud, miks nad just seda restorani eelistavad. Nüüd, kõrghooaja eel, mil seal kandis eriti usinaks asjatoimetamiseks läheb, kasutasin juhust ja palusin ennastki «vahele» broneerida, et edaspidi sõpradega samal gurmeelainel seilata.

Loomulikult kulus valdav osa juba mainitud kolmest tunnist MerMeri kamina ees head toitu ja pererestorani-rahva sundimatut seltskonda nautides. Hetketi lubasin oma pilgul rännata horisondile, mere ja taeva piirile, siis jälle rannikule, kuhu oli terve luigepere end näitama kogunenud. Ei ühtki töömõtet ega argimuret.

Giidiga jätsin hüvasti Vihula maamõisa hoovis – kohalikku eluolu tutvustas mulle kompleksis aastaid töötanud Dina Kivi. Mõisatuur ei ole ainult puhkama sattunud ajakirjaniku privileeg – sellest võivad osa võtta kõik mõisakülalised, ka need, kes öömajale ei plaani jääda.

Jõudsin Vihulasse täpselt niipalju varem, et jõudsin enne teatrietendust hüpata läbi ka lõõgastuskeskuse aurusaunast ja paar otsa basseinis ujuda, mis võib-olla polnud kõige parem idee just selles järjekorras, sest süvenedes Tõnu Õnnepalu päevikutekstidesse Tiina Mälbergi esituses, kippus uni vägisi peale tulema.

Unest ja teatritükist võitu saanuna lõpetasin tegusa ja muljeterohke päeva mõisarestoranis La Boheme, kus mahemaius-tartar, küpse vürtsõun ja muud maitsemeeletused mu une eel taas ärkvele meelitasid. Mõisa peamaja soe ja hubane hotellituba sai oma ülesandega siiski kenasti hakkama ja suigutas mu seitsmeks tunniks magusasse unne.

Aga ega see kõik liialt kulukaks ei kujune? «Kõige odavam on ööbida oma kodus,» sõnas selle peale Kivi varahommikul, kui ta mind lahkesti Haljalasse hommikusele Rakvere bussile küütis. Kui tahad aga väljaspool kodu mõnusat olemist, haarata hetkeks unustusehõlmast ja vajuda lihtsurelike naudingute rüppe, tuleb mõnikümmend eurot hõlmataskust paraku kümniseks kulutada.

Tegus ööpäev Tartus

Jõudsin Rakverre varakult, tunnike enne bussiga Tartusse suundumist, mistõttu otsustasin bussijaama tasuta wifi-ühendust ära kasutades uurida lähemalt, et «kui vaid oleks suvi, kuhu ma siis kõikjale läheks». Sõbrad on mind ikka Peipsiveerele kutsunud ja nüüd mul siis tee suveks selge. Vanausuliste tänavkülad. Soe suplus järvevees. Kalapüük.
Tutvumine Sibulateega – üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri! (sibulatee.ee). Suvekski plaan valmis! Muuseas – Rakveres asub ju Eesti paremaid vee- ja saunakeskuseid (aqvahotels.ee).

Mina põrutasin sel korral õkva Tartusse. Tundub, et tarkuselinnas on nüüdseks vist küll üks kohvik või pubi iga kümne üliõpilase kohta, ja kõik omamoodi lahedate nimetustega. Hubased. Maa-alused. Kärarikkad. Modernsed. Kõigile midagi.

Et meenutada-muljetada-nostalgitseda ja kõige uuegagi end kiiresti kurssi viia, palun loodusajakirjaniku Toomas Jüriado endaga tunnipikkusele jalutuskäigule. Ta soovitab külastada Tartu Tähetorni (obs.ee), ajaloomuuseumi ning suvel kindlasti Jaani kiriku torni ronida. Ja aega soovitab ta maha võtta Antoniuse gildi õuel. Peab ikka suvel tagasi tulema!

Sel korral otsisin sooja aga hoopis teatrist Vanemuine  ning Aura veekeskusest, kus erinevalt paljudest teistest veeparadiisidest kehtib pilet ajalimiidita. Kui olin Ahhaa teaduskeskuses oma Tartu tuuri lõpetamas ja juba klassikaks saanud prantsuspärasesse Creppi  einestama suundusin, mõistsin, et ega rohkem seiklusi sellesse nädalavahetusse polekski tahtnud mahutada. Üks seni nägemata film Sebe uues mugavas ja ruumikas täistunniekspressis  – ja kodus ma olingi.

Lugu valmis Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuseturismiarenduskeskuse toetusel ja koostöös. Aitäh Regina Soopile.

Populaarne

Tagasi üles