Optimism Peruu moodi: katusteta pealinn Lima

Lima linnapildis on korrakaitsjad, kerjused ja hulkuvad loomad sagedane vaatepilt.

FOTO: Riin Kõiv

Maandusin lennukiga pika madala kaarega üle linna. Liivase lahmakana valgub Lima mägede nõlvu mööda ümbritsevatele lagendikele ja lõpuks ookeani. Majad, enamasti kahekorruselised arhitektuuritud klotsid, on punakaskollased nagu mäed ja kõrb, millest need sujuvalt välja kasvavad. On raske eristada, kus lõpeb linn ja kus algab kõrb. Liivasele värvitusele lisandub ebamäärane sudu. Peamine, mis selles igavas linnamassiivis silma torkab ja hämmeldust tekitab, on see, et majad – ja liialdan vaid vähe, kui ütlen, et kõik majad – on katuseta. Nagu hiljem veendusin, ei olnud see mitte sudune silmapete.

Nii Limas kui ka teistes Peruu kasvavates rannikulinnades koosnevad elurajoonid suures osas majadest, millel katuse asemel upitavad ülemisest otsast välja terastrossid ja ehituspraht. Kohalik võõrustaja seletas, et taevasse sirutuvates trossides väljendub peruulaste loomupärane optimism, usk paremasse tulevikku ja kolmandasse korrusesse.

Miks ka mitte: Peruus on buum, majandus kasvab kiiremini kui mujal Ladina-Ameerikas. Ja nagu paljud kinnitasid, olid asjad veel viie aasta eest palju hullemad – kui igal õhtul naaberkvartalis mõni taksojuht maha lasti, kui mitte ainult paharetid, vaid ka politseinikud organiseeritud kuritegevust harrastasid ning kui koduteel juhtus, et nuga seljale suruti ja taskud tühjaks rööviti.

Siiski, harjumata pilgule paistab too poolikus, mille peruulane tõlgendas helgeks tulevikuks, pigem varemena. Nii ma mõtlesin, kui läbi lärmakate tolmuste tänavate koliseva bussiga lennujaamast oma peatuspunkti, keskklassi katusteta elurajooni sõitsin.

Ohtralt kontraste

Klassikalist ilu on Limas vähe. Reisiraamatud ja kohalikud küll räägivad üht ja teist, sootuks muljetavaldavam – seda nii heas kui ka halvas mõttes – on linna argine toimlemine.

Lennujaamaalast välja jõudnud, paiskus vastu miski, mille võtab kokku väike, aga võimas sõna: kaos. Segamini on inimesed, taksod, arbuusid, tolm, koerad, prügi, grillkanad, hiina nipstooted, pirukad – nimeta ainult, ja seal ta on. Hoomamatu loodusjõuna valgus see struktuurita kokteil minu provintsivaimu peale.

Nagu džunglis, nii on ka Limas kogenematul külalisel keeruline suunda leida. Õnneks võttis kohalik sõber mind oma hoole alla. Sain süüdimatult peata- ja sihitaolekut nautida, jälgida ja õppida, kuni ajapikku ka ise kaoses peituvat peent loogikat ning rikkalikke ressursse aimama ja imetlema hakkasin.

Et inimesed rikastuvad, on näha, ja mitte alati heast küljest. Uued ilmetud ostukeskused on jõulupoodlejatest punnis. Tarbitakse ohtralt ja hooletult. Ometi, majanduskasv teadagi ei tähenda veel vaesuse kadumist. Peruuski kaldub kiidetud kasv oma viljadega juba niigi rikaste poole. Sealsamas elab aga 19 protsenti limalastest allpool vaesuspiiri, kogu Peruu kohta on vastav näitaja 30 protsenti.

Nii majanduslik, arhitektuuriline kui ka rassiline kontrast rikaste mereäärsete kvartalite ja mäenõlvadel kükitavate slummide vahel on suur. Ühiseks jooneks on esimese korruse aknad, mis nii siin kui ka seal on trellitatud – rikastel elektriseeritud, vaesematel külma rauaga.

Kohe pärast saabumist topiti mind pisikesse augulisse liinibussi, kus põlved vaevu istmevahesse ära mahtusid ja püsti seistes pea plekist lage puutus. Tundsin end keset tõmmusid ja väikesekasvulisi peruulasi suure valge koletisena. Taksot saada ei õnnestunud. Kõikidest peatatud autodest tuli vastuseks «ei, sinna ei sõida».

Et taksojuht korvi annab, on tavaline: piirkond on kas liiga ohtlik või väljaspool teenindusala. Kuna olen loomult kooner, siis eelistasingi bussi. Hiljem õppisin, et takso pole mitte peenutsev turistiluksus, vaid suhteliselt odav ja igapäevane liiklemisvahend.

Puhas õhk vaid mägedes

Bussisõit Limas on aga omaette oskus ja atraktsioon. Levinuimateks sõidukiteks on kulunud plekist kere ja pläriseva mootoriga mikrotaksod või veidi suuremad, Ameerikast imporditud vanad koolibussid.

Iga bussi juurde kuulub pileteid müüv reisisaatja. Sõidu ajal kõlgub too lahtise ukse peal ning kisab üle mootori ja tänavalärmi bussi marsruuti. Sõidutajad on huvitatud, et buss võimalikult täis saaks, ja nii võetakse reisijaid tihti peale ka seal, kus ametlikku peatust ei ole.

Bussi täitmine on peen laadimiskunst. Kui arvad, jalad krõnksus ja kannikad kahe peruulase vahel silindriks litsutud, et no nüüd on küll täis, hõikab reisisaatja sisse veel neli inimest. Seda varianti, et peale ei mahu, lihtsalt pole.

Laadimine käib imetlusväärse kiirusega: samal ajal kui uued reisijad bussi peale sibavad, õhutab reisisaatja mahaminejaid: «Baja-baja-baja! Rapido!» (maha-maha-maha, kiiresti!). Vaatan ja meenutan, kuidas vanavanaema lehmi karjamaale utsitas.

Mis kiiresti ei toimu, on sõit ise. Limalased, kes kesklinnas tööl käivad, kulutavad bussides loksudes tunde oma niigi pikast päevast. Nukker on õhtune vaatepilt, kui kõik need bussitäied kurnatud kojunaasjaid magama on vajunud või siis elutult tühjusesse jõllitavad. Siit ka taksode populaarsus, sest sama vahemaa läbimiseks võib taksoga hoida kokku enam kui tunni.

Kui tavaliselt on liiklus miski, mis enamasti liigub (ja seda mitte ainult definitsiooni poolest), siis Limas on teisiti. Absoluutne seisak on üpris tavaline liiklusvorm. Kohalikud taluvad ummikuid stoilise kannatlikkusega.

Kui linnasisesel kiirteel juba kahekümnendat minutit taksoga ühe ja sama koha peal seisime ning mina Lima infra­struktuuri, korrumpeerunud linnavõimu ja tasapisi juba kogu maailma vastu tulist vimma kasvatasin, ei teinud taksojuht muud, kui kruttis raadio kanalile nimega Ritmo Romantica, et siis õrnu meloodiaid kaasa ümiseda.

Lahtisest aknast voogasid sisse tolm, heitgaasid ja mootorimüra, saateks lakkamatu ja ilmselgelt mõttetu signaalitamine. Tuli meelde, kuidas nädala eest, mägedes tuuritades, mu limeñost (limalasest – toim) kaaslane uuest keskkonnast suurde erutusse sattus: «Milline õhk! Kui puhas! Kui lõhnav!»

Õhul polnud viga, aga härdust just ka peale ei tulnud. Alles nüüd, Limas, sai sõbra elamus mõistetavaks: iga päeva lõpuks olin kaetud hallist puudrikihist, süda iiveldas ja peas huilgasid autosignaalid.

Tolle piibutamise, mis toimub Peruus igal pool ja kogu aeg, funktsioon jäigi mõistatuseks. Vaatluse põhjal oskasin teha vaid üldistuse, et signaali antakse suvalistel hetkedel ja täiesti tuimalt; seda erinevalt näiteks Sitsiiliast, kus taksojuhtide signaliseerimist saadab sõim, mis seletab viha kaasliikleja vastu. Peruulase piibutus on leebe nagu peruulase hingki.

Paljudel sama särk

Saastet jätkub nii linna äärealadele kui ka keskusesse. Ajalooline kesklinn ise on loomult kõle, töine ja kaubanduslik. Hubaseid turistikohvikuid ja poekesi tuleb otsida lõunapoolsetest rikastest rajoonidest ning sealgi on olud atmosfäärist kasinad.

Napib ka vaatamisväärsusi. On eeskujulik koloniaalaegne kesklinn, monumentaalne Plaza de Armas («relvade väljak» ehk kohustuslik esindusväljak igas Ladina-Ameerika linnas – R. K.) uusbarokse presidendipalee ja katedraaliga, keskel vana ja väidetavalt erakordne purskkaev. See kõik jätab aga jahedaks, kui oled näinud katedraale ja purskkaeve Euroopa linnades.

Kuigi oma linna üle äraütlemata uhked, on limalased tuimad, kui asi puudutab turustamist ja turiste. Küllap arvavad nad – ja kohati õigusega –, et Peruu väärtus on selletagi ilmne.

Mäletan Limas ainult ühte inimtühja suveniiripoodi, kus peamiseks kaubaks oli odavast ersatsmaterjalist T-särk kirjaga «Peru». Sama standardse kirjaga särke ja mütse kohtasin reisi jooksul sageli, kandjateks eranditult peruulased ise: nii siirast ja igapäevaselt eksponeeritud rahvuslikku meeskonnavaimu pole ma mujal kohanud.

Enne äratulekut ei jäänud minulgi muud üle, kui oma võõrustaja survel Peruu särk soetada. Punnisin tükk aega vastu, tulemuseks see, et ühe särgi asemel sai ostetud kaks: üks punane, teine valge (kes Peruu lippu vaatab, saab aru, miks pärast pikka arutamist just need värvid välja valiti). Päris head särgid – kannan rõõmuga ja ümisen populaarset laulurida: «oma rinnal kannan su värve ja mu armastus on sinuga, Peruu».

Populaarne