Pöörase liiklusega Thbilisi pakatab heast toidust ja veinist
12. jaanuar 2013, 10:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esmamulje Gruusiast saame kohe Thbilisi lennujaamas – passiametnik võtab passi, lööb templi sisse, ulatab selle tagasi, küünitab laua alla ja ulatab saabujale ka väikese tervituspudeli punast veini. Meeleliste naudingute austajaile on Gruusia üldse väga sobiv sihtpunkt – pea kõik söögid on imeliselt head, vein tuuakse lauda kannudega ja suitsetamiskeelust pole keegi midagi kuulnud.
Üheks märkimisväärsemaks nähtuseks Thbilisis on aga liiklus. Juba lennujaamast hotelli jõuab päris kiiresti, sest juht kiirusega kokku ei hoia, lõhnakuuse asemel ripuvad tahavaatepeegli küljes aga asjakohased palvehelmed. Järgnevate päevade jooksul jääb tee ületamisega kaasnev surmahirm siiski vähemaks, sest kuna autod peatuma niikuinii ei hakka, tuleb lihtsalt iseenda suhtumist muuta.
Jalakäija jääb siin alati kaotajaks, sest sebra peal annavad autojuhid haruharva eesõiguse, kui aga ülekäik on varustatud fooriga, tuleb meelde jätta, et rohelise tule vilkuma hakates on kõige targem edasine distants spurdiga läbida, sest autojuhid juba ootama ei hakka.
Esmapilgul üsna jube liikluskorraldus tundub hiljem siiski üsna töökindel, sest kuigi plekimõlkimisjälgedega sõidukeid on palju, olime tunnistajaks vaid ühele tõsisemale liiklusõnnetusele – viimane oli aga sedavõrd karm, et meid teenindav kelner jättis pauku kuuldes sedamaid oma töö pooleli ja tormas kümnete teiste inimestega sündmuskohale. Mõned autotükid vedelesid ka järgmisel päeval Thbilisi kesksel tänaval Rustaveli avenüül sõidutee kõrval, sõiduteel endal aga jätkus gaasipedaalitallajate mõõduvõtt.
Kõigest sellest hoolimata haarab Thbilisi turisti kohe enda võlude rüppe. Kasvõi juba kliima – veel oktoobri algul valitses seal pea 30-kraadine leitsak, lisaks asjaolu, et Gruusia kokkade toodanguga pole võimalik kõhtu tühjaks jätta. Alustuseks juustupirukas hatšapuri, baklažaanid Kreeka pähklitega ja hinkaalid, täidetud seened, edasi šašlõkk (soovi korral koos friikartulitega) ja muud hõrgutised.
Nimekirja võib lõputult jätkata, söögid on head ka neis kohtades, mida liialdamata urkaks võib nimetada. Kes aga end mingil põhjusel Gruusia söögiga nuumata ei taha, peab vanalinna kitsastelt tänavatelt üles otsima mõne harvaesineva, kuid pretensioonika Itaalia restorani ja haruldusele kohaselt tõelise hiigelhinnaga pasta bolognese tellima.
Thbilisi vanalinna ehk Vana-Thbilisisse tasub aga kindlasti minna. Üks vaevalisem võimalus selleks on läheneda ülalt – sõita köisraudteega Mtatsminda mäe otsa, vaadata üle alumiiniumist 20-meetrine hiigelnaine, Thbilisi sümbol, kel ühes käes kausike veiniga ja teises mõõk (vein sõpradele, mõõk vaenlastele), ja hakata alla tulema.
Õige pea jõuab väga järskude langustega tänavatele, mida palistavad puidupitsiliste rõdudega majad. Paljud neist peaks olema pärit 19. sajandist ja seda on ka nende seisukorrast näha – mõned majad meenutavad peamiselt usu toel püsti püsivaid rusuhunnikuid, teistel hoonetel on aga näiteks kuulus rõdu sootuks küljest kukkunud. Eklektilises koosluses pole jäänud välja elamata ükski majaehitajate fantaasia, vaatamist jagub seetõttu küllaga.
Selle kõige kõrval saab näha aga ka president Mihheil Saakašvili unelmaid tõelisuseks saanuna – vana Thbilisi kõrval ja osalt ka peal on koha sisse võtnud terasest ja klaasist uusehitised.
Justkui käsu korras pole Saakašvili ajal Thbilisisse ehitatud hoonetel teravaid nurki, vaid voolujoonelised vormid. Üle jõe voogab näiteks tuhandete LED-lampidega kirjatud Rahu sild, mille kriitilisema meelega vaatajad on ristinud Always Ultraks, maa peal laiub aga seenekoloonia-taoline justiitspalee. Õhtul plingib kogu Thbilisi eri värvitoonides, värvimängus osalevad ka purskkaevud, seal ääres jalutavad aga kamraadid, ühel käsi sõpruse väljendamiseks ümber teise õla.
Lisaks pakub Thbilisi võimalust intuitsioonil põhinevat orienteerumist välja arendada, sest ladina tähestikus tänavanimed linnakaardil moonduvad tegelikus elus enamasti ikka gruusiakeelseteks kirjadeks, millest tõesti mitte midagi aru ei saa.
Ja lõpetuseks, Gruusia on tõepoolest üks väheseid riike maailmas, kus inimesed teavad Eesti riiki.