Lapimaal on maailma lõppu alati näha olnud

Tiina Kaukvere
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tanamunningeni neemelt paistab Põhja-Jäämere horisont fjordide vahelt.
Tanamunningeni neemelt paistab Põhja-Jäämere horisont fjordide vahelt. Foto: Erakogu

Kellel vähegi aega ja reisihuvi, sellele soovitavad tudengitest suusaorienteerujad ja muidu reisihuvisilised Joonas Oja ja Evely Kaasiku käia Lapimaal olles ära kindlasti ka maailma «otsas» – eelkõige Põhja-Jäämere ääres, kust avaneb silmapiirile maaliline vaade.

Ehkki rahvasuus kutsutakse maailma lõpuks üldjuhul Skandinaavia poolsaare põhjatipus asuvat Nordkapi neeme, on noorte sõnul ka lihtsamaid võimalusi, kuidas Põhja-Jäämeri sellest soodsamalt ära näha.

Nimelt on Saariselkält, kus Oja ja Kaasiku suusatamas käivad, Nordkapini üsna pikk maa – umbes viissada kilomeetrit.

Iseseisvalt Nordkappi sõita ei saagi, sinna pääseb vaid konvoikaravanis. Kuna ilm on põhjatipus väga muutlik, kehtivad erinõuded nii auto kui ka inimeste varustusele. Lisaks tuleb «maailma lõppu» ka pilet lunastada.

Kui takistuseks saavad aeg ja raha, aga soov Põhja-Jäämerd näha on suur, soovitab Oja reisida hoopis Saariselkäst 300 kilomeetri kaugusele Norrasse Tanamunningeni rahvusparki, kust ulatub merre pikk muul.

«Kuna täpselt ei teadnud, mis meid ees ootab, siis ootasime kõige hullemat – igavaid põlde, lund, külma ja pimedat,» tõdeb Kaasiku. Oja sõnul ei olnud ka talviste teeolude kohta suurt midagi teada, mistõttu tuli suuremat sorti lumelabidas kaasa võtta. Seda aga vaja ei läinud, kuna kõik teed Tanamunningeni neemeni olid viisakalt lahti lükatud.

Umbes 50 kilomeetrit enne kohale jõudmist läks Oja sõnul ootamatult kõik uduseks ja hakkas tuiskama. «Mõtlesime, et ei näegi sellise ilmaga mere ääres midagi,» ütleb Oja. Nii pea, kui aga jäämereni jõuti, oli kogu taevas täiesti selge. «See näitab, kui kiirest ilm sellest piirkonnas muutub,» arvab Oja.

«See, mis meid ees ootas, oli väga suur üllatus,» meenutab ta. «Merehorisont oli see, mida tahtsime näha, ja seda ka nägime.»

Teine vaatamisväärsus, mida «maailma lõpus» nähti, oli Tana liustikujõgi, mille voolavat vett võis jääpankade vahelt vaid aimata. Jõgi kulges tagasiteel veel pikalt koos matkajatega. Reisile pani punkti Tana asulast jäämere äärest ostetud jäätise söömine.

«Ütleksin, et maailma lõppu pole küll mõtet karta, see on väga ilus ja võimas,» muheleb Kaasiku rahustavalt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles