Lugeja reisilugu: raputav reis Rhodosele

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kamirose varemed ja merevaade.
Kamirose varemed ja merevaade. Foto: Maarja Semevsky

Tarbija24.ee avaldab lugeja saadetud reisikirja. Ootame

ühe A4 pikkuseid

kirju elu meeldejäävaima reisi kohta kuni

kuni 15. juunini (k.a) aadressil toimetus@tarbija24.ee

Koostöös koduelektroonikaupluste ketiga ONOFF premeerime parima reisikirja autorit kompaktse Sony fotokaameraga.


Kreeka tundub olevat reisimiseks igati ideaalne koht - otsatut päikest ja sinist merd täiendavad huvitav ajalugu ja kultuur; kohalike inimeste lahkus ja elurõõm on lõputu ning toit viib lausa keele alla. See oli ka põhjuseks, miks otsustasime sõpradega juba teist korda sama tee jalge alla võtta ja Vahemere äärde sõita.

Seekord langes valik ühe sealse saare kasuks. Nagu soojamaareisidega ikka, sai esimene reisielamus meile osaks juba hilisõhtuses Rhodose lennujaamas, kus sume hilisõhtune õhk meid oma sooja embusesse võttis. See on harjumatu tunne, isegi südasuvises Eestis. Olime tõeliselt elevil - kauaoodatud esimene puhkuseõhtu, meeleolukas vastuvõtt kohaliku südalinna tänavatel ja üliagarad restoranipidajad, kes meid lausa kättpidi oma terrassile vedasid.

Tagasivaates juhtuski nii, et just see kõige esimene tavern, kuhu pooljuhuslikult sisse astusime ja kus meie maitsemeeled oma kulminatsiooni saavutasid, oli ka kogu reisi üks paremaid. Sinna läksime reisi lõpuõhtul ka tagasi ning saime veelgi soojema tervituse osaliseks, justkui oleks meid - vanu sõpru - nädal aega taga igatsetud. Selline ülemeelik siirus inimeste vahel tundub meile, maalastele, veidi kummaline, kuid samas ka kummaliselt erutav.

Nädalaga olid selgeks saanud ka mõned uued kreekakeelsed fraasid, mida sai oskuslikult oma põhjamaise inglise keele sisse pikkida, et end veelgi kodusemalt tunda. Hämmastav on ka see, kuidas Kreekas maitseb kõik hoopis teistmoodi - isegi minu õllearmastajast sõber pidi nentima, et valge vein on seal täiesti talutav ja kohati isegi meeldiv rüübe. Eriti, kui seda serveeritakse külmahärmas karahvinist soojade saiade ja värskete oliivide kõrvale.

Ent reisi tipphetk oli kahtlemata kolmanda päeva varahommik, mis meid maast lahti raputas. Sõna otseses mõttes raputas, sest saarekest oli tabanud maavärin. Ma ei suuda siiani sõnadega päris hästi kirjeldada, mis tunne see on, kui seinad ja laed - need mis ka kõige hullemate pidude järel meid püüavad ja kaitsevad - ühtäkki enam oma kohust ei täida ja lihtsalt värisevad.

Kust kinni haarata? Kas üldse on aega, et kuskilt kinni haarata? Unekostüümis ei sobi toast välja minna, aga kas on mahti üldse oma väljanägemisele mõelda? Kibekähku eelmisest õhtust voodi ette vedelema jäänud riided üll ja toast välja!

Meid, paanilisi turiste, oli koridoris veelgi. Kaasasündinud loogika ütles, et lifti ei ole mõtet ennast lukustada. Nii sai viiendalt korruselt esimesele lennatud rekordilise kiirusega. Hoolimata hirmvarajasest kellaajast oli majaesine täis uudishimulikke, kuid nüüdseks juba veidi rahunenud inimesi. Kuid õnneks oligi selleks korraks kõik läbi.

Tegime turgutava jalutuskäigu mere äärde, peamiselt küll selleks, et muljeid vahetada ja emotsioone kogeda, ning kobisime tagasi hotellituppa oma und lõpetama. Fuajees tervitas meid rõõmus koristajatädi, kes toimetas oma igapäevaseid toimetusi sama rahuloleva ja rõõmsana nagu tavaliselt. Tundus, et äsjane «katastroof» ei olnud teda küll kuidagi kõigutanud.

Hiljem selgus, et maavärina epitsenter oli olnud Rhodose lõunatipus, seega hoopis saare teises otsas. Üks inimene olla ka hukka saanud, aga seda rohkem vist paanikahoos libastumise ja trepist kukkumise tagajärjel saadud traumadesse.

Meie tolle päeva plaan nägi ette veel automatka mööda saart. Nii et pärast rendiauto kättesaamist panime masinale hääled sisse ja suunasime nina teadagi kuhu - ikka saare lõunaosa suunas, kus paiknes enamik vaatamisväärsusi ja turistilõkse. Ehkki tõepoolest - vanematele saadetud SMSis sai neid rahustatud, et «Oleme ja elusad ja terved. Liigume epitsentri suunas!».

Kokkuvõttes võib öelda, et igal juhul oli tegemist meeldejääva reisiga. Oma muljeid sõprade-tuttavatega jagades saime neid ohhetama-ahhetama panna, mis tähendas, et kogu kulutatud raha ja reisi jooksul kogunenud mõnukilod olid seda väärt. Ehkki mälestused ei kustu, loodan siiski, et edaspidi on loodusõnnetused reisipaketist välja arvatud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles