Viinis vohab multikulti

Meelehead igale maitsele: ühel tänavapoolel müügil Vene borš, teisel Hiina delikatessid või Türgi maiustused – see on Viin.

FOTO: Marlen Rein

Austria pealinn sai hiljuti maailma edukaima linna tiitli, kuigi sealne kafkalik asjaajamine paneb e-riigiga harjunu hambaid krigistama.

Paremal pool Türgi kebabiputka, vasakult vaatab otsa Jaapani sushilett ning otse ees on Itaalia jäätisebaar – selline vaatepilt avaneb pea igas Viini metroojaamas või südalinna tänaval, iseloomustades ilmekalt siin valitsevat rahvaste kompotti.

Ometi paistab Austria sellise migratsioonitulvaga hästi hakkama saavat. Nimelt kuulutas ÜRO hiljuti Viini maailma edukaimaks linnaks, ning rahulolu peegeldub ka elanike silmist: kohaliku uuringu järgi on lausa kaheksa austerlast kümnest eluga väga rahul.

Sellist tulemust igal pool naljalt juba ei leia, mistõttu pole üllatav, et Viin meelitab immigrante ligi kui kärbseid ning «multikulti» õitseb siin samamoodi kui luksushotelli Sacheri käive. Viini Ülikoolis värskelt magistriõpinguid alustanud tudengina kuulun minagi mõnda aega nende kärbeste hulka.

Rahvaste paabelit on selgelt märgata turiste ja kohalikke ligi meelitaval Naschmarkti turul, kus külg külje kõrval müüvad head ja paremat peale austerlaste näiteks hindud ja hiinlased, marokolased ja türklased. Nii võib keset lookas vürtsi-, puuvilja- ja juustulette küünarnukkidega teed tehes tunda end kui keset idamaist basaari, kus üksteist üle trumbata soovivad müüjad oma häälepaelu kutsuvate hõigetega halastamatult kurnavad. Kohalikele näib selline kauplemine meeldivat – nad ostavad värskeimat kraami suurte kottidega kokku.

Turgude kõrval on üha populaarsemaks muutunud hiiglaslikud gurmeepoed. Üldse tundub siin moes olevat kõik, mis sisaldab sõnu «gurmee», «bio-» või «öko-».

Teisalt pärsivad tervislikku eluviisi pea iga nurga peal asuvad kiirtoiduputkad, mis pakuvad kõike alates hamburgeritest ja kebabist kuni traditsiooniliste Viini vorstikeste ja šnitslini välja. Nii ei ole sugugi erakordne vaatepilt pintsaklipslastest, kes on tõtanud büroost kiiruga lõunapausiks vorstiputkade äärde.

Bürokraatia hambus

Kui üldiselt peetakse muusikast ja kunstist nõretava Viini südalinna sümboliteks kauneid muuseume ja teatrimaju, lopsakaid parke või hubaseid kohvikuid, siis mulle on vanalinna märgiks teravalt ninna kargav hobuste lõhn.

Nimelt annavad mööda linna ringi vuravad lõbusate kutsaritega hobukaarikud endiselt tooni. Kohalikud neid liikumiseks siiski ei kasuta, sada eurot maksev tunnipikkune sõit on mõeldud rikkamate turistide rahakoti kergendamiseks.

Üheks Viini edu saladuseks võibki ilmselt pidada traditsioonilise ja moodsa põimumist. Siiski tekitab vanast kramplikult kinnihoidmine kohati asjatuid takistusi. Nii on üks  tõeline katsumus enne ametlikuks viinlaseks saamist kafkalikust bürokraatiast läbinärimine.

Algul näib kogu paberimajandus lootusetu ettevõtmisena, kuna ühe dokumendi saamiseks on ilmtingimata vaja teisest ametist teist paberit ning selleks omakorda kolmandat. Sellistel hetkedel aduvad ilmselt paljud eestlased meie e-riigi

eeliseid. Vähemalt mina mõtlesin sellele korduvalt, kui järjekordse paberilehe saamiseks kolm tundi kannatlikult umbses ametis ootasin. Kuna järjekorranumbreid hõigati suvaliselt, ei olnud võimalik kordagi värske õhu hingamiseks ruumist lahkuda.

Teine traditsioonidega kimpus koht on alma mater. Kuningapaleed meenutav Viini Ülikool meelitab ligi üha enam õpihimulisi, aga vahendeid kõigi koolitamiseks ei jagu. Nii pannakse tudengid justkui oksjonil üksteist üle trumpama, sest loengutesse koha saamiseks peab iga üliõpilane talle semestri algul antud punktid internetis kõigi soovitud õppeainete vahel ära jagama, teadmata seejuures teiste tudengite punktide jaotust.

Kui näiteks tudengid saavad semestri algul võrdselt 1000 punkti, aga keemiahuviline Fritz jaotab 700 punkti keemiale ja ülejäänud 300 füüsikale, siis on tal suurem võimalus saada koht keemialoengus kui Lenal, kes jaotas 1000 punkti võrdselt kahe aine vahel. Kui vajaka jääb kavalast mõtlemisest või õnnest, ei pruugi pääseda ühtegi ülerahvastatud loengusse.

Seega toimub iga kooliaasta alguses suur vaidlus süsteemi parandamise üle, aga tulemuslikku lahendust pole leitud. Nii soovitavad õppejõud, kes ei või üliõpilaste arvu piirata ning peavad vastu võtma kõik tingimused täitnud tudengid, kannatlikult kaevata nende peale, kes rahalise poole eest vastutavad. Tundub absurdne, aga sakslasest professori sõnul on vimkalikus Austrias kõik võimalik.

Ajaleht aususe eest

Teisalt leidub Viinis palju häid näiteid traditsioonide ja viisakuse kohta. Näiteks on siin kombeks pühapäeviti, kui poed on kinni, panna ajalehed müügiks kilest pakkidesse tänavapostide külge, kust iga soovija võib lehe võtta ja rahakarpi ausalt vajaliku arvu münte panna. Ja kottides olevaid ajalehti ei näpata sugugi kohe esimestel minutitel ära, nagu arvata võiks! Sellise aususe ees tasub müts maha võtta!

Vastukaaluks traditsioonidele näitab Viin üha sagedamini oma modernset külge. Nii kerkib ÜRO linnaku lähedale Doonau jõe äärde üks Austria kõrgemaid ehitisi, 220 meetri kõrgune büroohoone. Lisaks on siin infoajastule omaselt kombeks igal võimalikul moel inimesi reklaami ja teabega üle külvata.

Kuidas selline paberiga priiskamine keskkonnale kasuks tuleb, jääb arusaamatuks. Igatahes metsadele mõeldes ei kipu mu käsi enam sugugi nii varmalt uue bukleti järele haarama nagu esimestel päevadel siin.

Viin

Rahvaarv: 1,73 miljonit

Immigrandid: 198 rahvust, enim immigrante pärineb Serbiast, Türgist, Saksamaalt ja Poolast

ÜRO uuring («Linnade õitseng 2012/2013»): nimistu loomisel mõõdeti majanduslikku tootlikkust, taristu arengut, elukvaliteeti, sotsiaalset õiglust ja kaasamist ning keskkonna jätkusuutlikkust. Kõigi komponentide summas sai Viin edukuse indeksiks 0,925 (maksimum on 1), seljatades nõnda näiteks Oslo (0,924), Helsingi (0,924), Londoni (0,904), Pariisi (0,897) või New Yorgi (0,825)

Autor tudeerib Viinis Ida-Aasia majandus- ja ühiskonnateadust.

Populaarne

Tagasi üles