Salajane linn, mis juba ammu kõigile avatud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paldiski linna(võimu) ja Pakri poolsaare tegevus krutitakse aeg-ajalt justkui kõõritava piltniku kaameras fookusesse, et teha üksildasi klõpse kas siis kohapealsest kultuuri(tuse)st või kullakaevurlikest krutskitest, mida võimu- ja äriladvik omavahel klattides ühel või teisel põhjusel korda saadavad.
Ühelt poolt – tõesti, eks veidi metalseid ja bensiinivinguseid uudiseid Pakri poolsaare pealinnast üle vabariigi lehkab. Aga teisalt – Pakri tuletornist terekäe kaugusel tõuseb kalju 25 meetri jagu vahetult merest ja kaljupragudes elutseb Eestis ainulaadne pingviiniliste sekka kuuluv krüüsel, no näiteks.
Miks Paldiskit nõnda nimetatakse? Miks Paldiskist kunagi üldse linn sai? Miks Paldiskisse nõukaajal kiirkorras oma leivatehas ehitati? Või miks toona linnaaladel elanud lehmad kord aastas lilleõietoidule saadeti?
Loodus võtab oma
Nõukogude ajal ülisalajaseks kuulutatud militaarlinn peidab endas sadade kaupa saladusi veel tänaseni, aga paljudel lugudel on jutustajaid küllaga – oleks vaid neid, kes kuulda või näha jaksaks-tahaks.
«See on meie esimene näitus,» teeb Paldiski taastatud raudteejaama läheduses endises tollipunktis asuva Peetri Tolli taverni perenaine Elena Maljutina kätega suure ringi, püüdes korraga justkui tervet saali haarata, tutvustades kõrts-restorani teisele korrusele sätitud uhket fotonäitust. Mida enam vanu fotosid uurida ja mida lähemalt neid silmaga puurida, seda enam kibeleb keel selgituste järele küsima.
Ja seda põnevamaid lugusid Maljutina oma hästi voolitud eesti keeles heietab, nii et toit jahtub ära. No tõesti, on põnev kuulata – kõrvad kuulavad nii teraselt, et kõhtki jätab põnevusest korisemise.
Ega me ju tegelikult ei teagi, et Paldiski sadama külje all laguneb klint riigipiiri rasiva otsustuskindlusega, nii et aastatuhandeid väärt looduslugu ajajärkude kaupa alla kukub ja vette upub. Veepiiril asuvat kunagist majakamoodustist, kunagi ilmselt tulepesana kasutatud tulejuhtimistorni ei tasu renoveerima hakatagi, sest see võib järgmise suurema varingu ajal kaarega Soome lahte liuelda, et nii sundkorras ujumist õppima asuda.
Seal, kus veel turvaline on, kulgeb ranniku serva pidi ametliku märgistusega matkarada, millel jalgamine annab aimu kunagisest Peetri kindlusest Muula mägedes ja paekalda pirtsakast iseloomust, ning viib otsapidi tormlevate tuultega neemele tuletorni (ja neidsamu pingviin-linde) kaema. Sealt juba edasi idakaldale Leetsesse, kus ootavad külalisi nii varemeis mõisamaja kui ka nüüdisaegne laagriplats.
Kuni 1994. aastani oli Paldiski suletud piirkond – linnas asusid ju militaarväed ja sajad kaitsealused objektid, sadamas koolitati aatomiallveelaevade ekipaaže (tuumareaktor demonteeriti 1995. aasta sügisel), toimusid õppepommitamised ja muud märullikud nõmedused.
Mineviku varjud hääbumas
Olgu selle nõukaaegse ajalooga kuidas on, iseseisva linna staatuse sai Paldiski alles 20. oktoobril 1996 (kuigi linna sünnilugu räägib linnaõigusest aastast 1783). Kunagine kaunis ja rootsipärane lahenimi Rogerwiek asendus 1762. aastal imperaator Jekaterina II sule läbi hoopiski nimega «Baltiskij Port» (Balti Sadam), millest siis mugandusprotsessis kujuneski Paldiski.
Öeldakse, et kui sul enam midagi muud üle ei jää, et kui eluratta teravad hambad halastamatult purevad ja kõik see maine rikkus on tuulde lastud, siis Paldiskis ikka endale aseme leiad. Kas nüüd just öeldakse, aga nii tihti mõeldakse küll.
«Kas sul läheb siis tõesti nii halvasti?» küsisid Regina Rassi sõbrad-lähedased 13 aastat tagasi silmi pööritades, kui ta otsustas vastu võtta tööpakkumise Paldiskis. Selline aura saadab kunagist võimast sadamalinna mõneti veel ju siiani.
Paldiski linnavalitsuse arenguosakonna juhatajana töötav Rass aga kinnitab, et on oma toonase valiku üle uhke ja rahul tänaseni. Kuigi kultuurielu tahab veel arendamist, hoolekanne hoogsamat mõtlemist ja mõni majagi veel soojemat ja silmalikumat välimust, pakub tasakaalu taastamine endise ja tulevase, tööstusliku mõtlemise ja targa tegelikkuse vahel tõepoolest ju täiesti inimlikke väljakutseid.
Paldiski pole ääremaa kuskil kardetud Venemaa valvealusel serval – Tallinnast veidi venemeelsem ja -keelsem poolsaarekeskus on oma põneva, kohati kõheda, aga seejuures oma tavatu ja sedavõrd tummisema sünnilooga paik siinsamas, pealinna vasakpardal, kiviviske kaugusel Keilast, Laulasmaalt ja Kloogarannast.
Miks aga Paldiskisse kiirkorras leivatehas rajati või miks lehmad lilli sõid, seda saad teada juba siis, kui ise Paldiskit kaema lähed. Igaks juhuks, ääremärkusena, mainin, et öömajade poolest on Paldiskis valikut veel vähevõitu.