Tätte reisikiri: uus häda pardal - vanainimese lõhn

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alus ankrus: Nordea on Portos parkinud, nagu kombeks – otse linna südames.
Alus ankrus: Nordea on Portos parkinud, nagu kombeks – otse linna südames. Foto: Jaan Tätte

Jaan Tätte peab ümber­ilmareisil ajaarvestust hambapasta, kringlite ja pannkookide järgi.

20. mai, Portugal, Porto. Õues 17 soojakraadi, koduselt pilvine ja vihmane ilm. Mõne päeva eest läbisime Gibraltari väina, ühel pool paistmas Aafrika ja teisel pool Euroopa. See ei mõjunud küll veel lausa koduväravana, aga hea tunne oli mõelda, et midagi konkreetset jääb seljataha. Samas ka veidike kurb.

Gibraltaris hulkusime päevakese ringi ja kokkuvõttes jäi väga sümpaatne mulje sellest Inglismaa viimasest asumaast. Kõik on seal inglispärane – nii postkastid, telefoniputkad kui ka kraanikausid, kuigi Gibraltar ise mõõtmetelt vaid külakese ohtu kesk Hispaaniat. Seejärel leidsime end jälle Atlandilt.

Meri ei olnud meile kerge – rühkisime vastu tuult ja vastu hoovust ning laev sai kõvasid lainepaukusid, mis magamise üpriski võimatuks muutsid. Marko Matvere minu kõrval on hakanud nahka hoidma ja ostis endale 20 cm kõrge täispuhutava madratsi, et teravaid lööke vastu selga leevendada. Minu kõrval ta siin oma madratsil nüüd põrkab, ootan juba, millal ta minu peal maandub.

Rekordiline vanus
Eile jõudsime Portosse. See oli meile tähenduslik hetk, kuna Porto on esimene koht me reisil, kus oleme juba olnud, seda 18 kuud tagasi. Seega said mõnes mõttes meie otsad kokku ja põhimõtteliselt on ring peal.

Nüüd jääb veel vaid mööda juba tuttavaid paiku kodu poole purjetada. Portost olid jäänud eelmisest korrast väga ilusad mälestused. Tore on siin jälle olla ja tähtsat päeva portveiniga ära märkida.

Järgmine katsumus on Biskaia – kurikuulus oma pööraste tormide poolest. Õnneks pidada ilmateated siin üsna täpsed olema. Tapma me ennast sinna ei lähe ja oleme valmis oota­ma ilma, mida meie laev ära kannataks. Oleme vast juba nii karastunud, et enda pärast ei oskagi muretseda. Kui laev peab vastu, peame meie ka. Loodan, et ka vahetusmehed.

Meie laevast on üle käinud küll hallitus, kopitus, prussakad, aga viimasel nädalal on võimust võtnud uus häda – vanainimese spetsiifiline lõhn. Seekord on pardal tõelised härrasmehed ja nüüd on meie keskmine vanus laeval rekordiliselt 55 aastat.

Neli sõpra tulid siia enda hulgast ühe, Peetri, sünnipäeva tähistama, mis tähendab mulle jällegi kringli valmistamist – olen seda siin laeval sünnipäevade puhul ligi 20 korda teinud. Samuti on minu peal igapühapäevane pannkoogitegu.

Täna hommikul sai üheksale inimesele üks virn jälle praetud. Kui kõik läheb plaanipäraselt ja me 17. juunil koju jõuame, on mul jäänud veel teha neli korda pannkooke ja kaks korda küüsi lõigata. Ostsin ka selle reisi viimase hambapasta.

Mure pesemise pärast
Kui kuu aega tagasi oli meeskonnas tunda ilmse väsimuse märke, siis nüüd on kõigis välja löönud uus energia ja valmisolek kõigeks, sest lõpp on väga lähedal. Eks see reis veidi pikk sai.

Nüüd läheme ühte veekeskusesse sauna. Pesemine on jätkuvalt meie reisil kõige suurem kitsaskoht ja hea on end pärast sauna jälle inimesena tunda. Ju maitseme õhtul veel portveini ja kuulame vanainimeste juttu.

Veel on pardal daam Soomest nimega Pirjo, kes on estofiil ja teab kõike eesti pärimusmuusikast. Eks peame talle mõnel õhtul midagi laulma. Ei saa öelda, et me siin vähe laulame. Usun, et ükski vahetusmeeskond pole päris ilma väikese kontserdita siit lahkunud. Viimasel ajal laulab Marko küll vähem, kuna tal on kõik laulusõnad peast läinud.

Täna käisin veel mõnes rõivapoes ja ostsin endale riideid kokku, ei mäleta, kas koju jäi midagi, aga need, mis reisile kaasa said võetud, on omadega läbi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles