Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Budõlinite perereis armsasse tundmatusse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Aleksei, Ilona ja Malena | FOTO: Ilona Toots

Suvi on küll vaikselt otsi koomale tõmbamas, ent üks tubli ports suviseid emotsioone paneb alati silma särama! Meil oli plaan teha suvel üks omal käel perereis mööda Euroopat, mille lõpp-eesmärk oli jõuda Šveitsi, sinna, kus Aleksei juba pool aastat judotarkusi jagab. Aleksei Budõlini kaasa Ilona Toots kirjutab portaalis Minu Pere reisielamustest.

Õnneks on täna võimalik kõik varakult ette-taha ära korraldada. Nii broneeris Aleksei meile ringiliikumiseks auto, valis välja marsruudi ning noppis tee kõrvale mõned öömajad.

Juulikuu varahommikul kargasime ehmatusega üles, et kell kuus juba Tallinnast Nice'i poole lennata. Kolmeaastast Sassi ma isegi ei plaaninud hommikusöögiga tüüdata, oluline oli ta hetk enne ärasõitu voodist välja ja riidesse saada, aga lihtne see polnud.

Urisev väikemees ei lubanud end puutudagi ja väike paanika hakkas mulle põue pugema. Õnneks aitas lennukite mainimine Sassi unise keha teadvusele tuua ja me saime kodunt minema.

Edasi läks ladusamalt. Taaskord veendusime lennujaamas, et sealsed töötajad ei ole pimedad reeglite järgijad ja lapse mahla või jogurtit ei tule turvakontrollis keegi ära võtma.

Nice'i päikese all

Prantsusmaa turismimagnetis Nice'si lülitas Aleksei sisse Uberi ning kohe oligi lipsustatud juht ukse ees, et meid linna südamesse sõidutada, kus esimesed kaks ööd peatuma pidime.

Paraku ei lubanud korteri perenaine meil enne lõunat sisse kolida, seega pidime me lähimad viis tundi kusagil kohvrite ja mörisevate lastega ringi jõlkuma. Õnneks saime esimesed sokutada raudteejaama pakihoidu ja teised McDonald'sis ära toidetud.

Päike, mis hommikul oli nii mõnusake, muutus iga tunniga temperamentsemaks ja Sass aina virilamaks. Kui kodus pole ta juba aasta aega vankrit vajanud, siis reisile otsustasime selle siiski kaasa võtta ja see oli väga hea otsus, sest muidu oleks pidanud last kogu aeg kukil/seljas/süles tassima.

Taaskord veendusin, kui oluline on eeltöö: tuttav oli jaganud meile näpunäiteid, mida teha ja kuhu minna lastega ning sellest oli abi, ehkki me leidnuks ka omal käel kõik üles. Vaatasime linna rannalt ja mäetipust ning hingasime puhkuse magusat õhku!

Inglise promenaad, kus möödunud aastal tohutu tragöödia läbi terroristi käe aset leidis, oli puhkavat ja vadistavat rahvast täis. Ent seda lõbusust kainestasid automaatide ja täisvarustusega jalutavad sõdurid ning lõputud tõkked ja piirded – et selline koletu asi kunagi ei korduks. Seetõttu tundub mulle peale Barcelona sündmusi arusaamatu, et seda ei osatud ette näha…

Et Sassi lõbustada, otsisime päeval Nice'is järjekordseid lasteparke ning sulistasime rannas; Malena jalutas üksi mööda poode ja kuulas linna hääli. Aleksei leidis isegi ühise keele kohalike rannavolletajatega, kes muudkui uurisid, millises uhkes liigas ta küll pallib.

Kodu nr 1 ehk ühetoaline üürikorter oli tõeline hiirte labürint, kus me külg ees ja kordamööda liikusime, ent see-eest asus ta kogu melu keskmes ning mererand oli käeulatuses (Booking.com: Au Coeur de Nice).

Õhtuti kussutasid meid magama tänavalaulikud, öösel lisas särtsu restoranidest kostuv nõudekolin ja ning hommikuti ärkasime koos kaupa toovate veokite ja tänavapesijatega.

See oli omamoodi vahva! Aga vahva ei olnud ukrainlannast perenaine, kes meilt iga liigutuse eest raha nööris. Sassi nõukogude poisiks nimetamise peale tõmbasin lahkudes suu kriipsuks ja surusin Kalevi šokolaadi tagasi kotti. Tädi mõjus nii eredalt võõrkehana selles euroopalikus keskkonnas.

Säratu Monaco

Ja siis edasi! Meie reisiplaan oli sätitud nii, et alustasime Nice'ist ja lõppsihiks oli Zürich, kust taas kodupoole lendama pidime. Iga kord sõitsime uue koha suunas edasi siis, kui Sassil lõunauni saabus ning sel moel oli teekond täiesti hõlbus.

20 aastat tagasi käisime noorte ja rohelistena Monacos ja see jättis ereda mälestuse oma vaimustavate jahtide, kuninglike hoonete ja silmipimestavate autodega. Tahtsime, et Malena hingaks ka korra seda glamuuri sisse.

Aga sel korral oli Monaco minu jaoks täiesti säratu. Turistide karjad, lõputud ehitustandrid, lärm, kitsikus… veetsime vaevalt kaks tundi ja sõitsime edasi.

Humoorikas oli seejuures episood, mil me poest ostetud grillkana kusagil vürstiriigi maa-aluses parklas nosisime – siinsamas seisis äge Ferrari, mille kapotile nõjatudes Malena oma rasvaste huultega poseeris.

Tänaval haaras keegi daam Malenal käest ja ütles: «Oo, bonjour, mon cherie!» Loomulikult ta eksis, aga Malena tuju oli laes, sest talle meeldis, et teda peeti kohalikuks glamuuritariks. Hihihii!

Keset Itaalia mägesid

Peale Monacot pidime jõudma mägisemasse kanti, et oliivisalu keskele peidetud majakeses omakorda kaks ööd peatuda (Booking.com: Casa vacanze gli ulivi). Me oskasime oodata midagi toredat, aga see koht sobis meile lausa ideaalselt.

Pisike armas maja, milles kõik eluks vajalik ning lummavad vaated ning võrgutavad lõhnad igast suunast. Vaikust lõhestasid vaid ritsikate nihelevad jalad, konnade öised aariad ja täistunde tähistavad kirikukellad. Täielik kontrast eelnevale majutusele. Kui tavaliselt on lõunamaine ehitusstiil «Ah, käib kah», siis siin oli kõik nii skandinaavlaslik ja detailideni viimistletud.

Lapsed hullasid basseini juures, Aleksei möllas grilliga ja mina kõlgutasin jalga, veiniklaas käes, ammutades endasse kogu kohapealset ilu ja elujõudu. Emotsioonid on siiani tallel.

Loomulikult ei püsinud me paigal. Päeval sõitsime ringi ja tutvusime külakestega. Seal, kus üks lõpeb, algab uus: kindlasti ka oma kiriku, oliiviõli ja teretavate elanikega.

Ühes sellises, Borgomaros, kuulis noor naine meie juttu ja küsis, kust me pärit oleme. Ja-jah, uskuge või mitte, tema oli pärit just Tallinnast, ent elas juba aastaid siin Itaalia pelgupaigas oma uut kätega vehkivat ja blonde itaalia lapsi kasvatavat elu…

Siin mekkisime me ka ehtsat pitsat, mis laiutas kogu oma suuruses ja krõbeduses üle terve laua kaetuna erinevate ennekuulmatute juustudega.

Loe edasi portaalist Minu Pere!

Tagasi üles