Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Vanamootorrattad käisid Minski retromoto kokkutulekul

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Meie vanatehnikahuvilised on sel aastal üllatanud juba mitme toreda ettevõtmisega – küll sõidavad Žigulidega Venemaale ja siis kihutavad RAF-bussidega Vladivastokki. Eesti Vanamootorrattaklubi Unic-Moto 17 tsiklijuhti panid kokku oma meeskonna ning osalesid jaanipäeva ajal Valgevenes uunikmootorrataste rahvusvahelisel festivalil КОЛА ЧАСУ 2017.

КОЛА ЧАСУ toimus tänavu viiendat aastat ning Eestist osaleti juubelihõngulisel üritusel esimest korda. Korraldajad olid eestlaste arvukast võistkonnast äärmiselt vaimustatud. Eestlastele tehti kõvasti eelreklaami ning esimest korda suudeti saada Minski linnavalitsuselt luba korraldada festivali raames vanamootorrattanäitus vanalinna jalakäijate alal.

Minskilaste huvi vanade rataste ja ratturite vastu oli tõesti suur. Mitmedki eestlased andsid erinevatele televisioonidele ja raadiotele intervjuusid teemal, kuidas teekond Eestist Valgevenesse kulges, kuidas rattad vastu pidasid, milline on Eesti vanamootorrattakultuur, samuti rääkida konkreetsetest ratastest. Etteruttavalt võib öelda, et viiest kõige vanemast mootorrattast kolm olid pärit Eestist. Võideti festivali üldvõistluse teine ja kolmas koht, kohale sõitnud neljast naismootorratturist kolm olid Eestist. Eestlaste hulgas oli ka festivali vanim osaleja, kes on pärit Ida-Virumaalt ja sai just jaanipäeva paiku 70-aastaseks. Lisaks saadi auhindu hästirestaureeritud rataste ning muidu tore olemise eest.

Eestlaste populaarsus polnud tegelikult ime, sest IZide, KMZide ja Jawade kõrval näidati valgevenelastele nende jaoks hoopis erilisemaid mudeleid, nagu 1932. aasta Harley Davidson, 1938. aasta BMW R12, 1939. aasta Ariel NG, 1957. aasta AWO Simson 425S ja vahva üllatusena 1967. aasta Minsk M104.

Ürituse korraldajad olid vennad Oleg ja Vitali Hapanovich, kes juba viiendat aastat vanamootorrattakultuuri Valgevenes ellu äratada püüavad. КОЛА ЧАСУ on ühepäevane üritus, mis algas hommikuse ühisparaadiga Minski vanalinna, seal toimus näitus ja giidiga ekskursioon välismaalt tulnutele. Edasi toimus orienteerumine, kus kontrollpunktides pidi lahendama venekeelse viktoriini ning osavus- ja nuputamisülesandeid. Seda toredam oli nentida, et teine ja kolmas koht võistlusel tulid Eestisse. Õhtuti grilliti, lauldi üheskoos kitarrimängu saatel Unic-Moto telgis, osalejatega ühinesid ka kohalikud. Järgmisel aastal lubasid vaimustunud valgevenelased tulla Unic-Moto juulikuus toimuvale iga-aastasele traditsioonilisele vanamootorrataste kokkutulekule Eestisse.

Teekond Minskisse kulges mööda pisikesi külateid

Retk kulges suuremate äpardusteta, sellel oli laias laastus kolm põhjendust. Esiteks olid rattad tehniliselt suhteliselt heas korras, teiseks oli osalejatel kaasas kamaluga kogemusi 2016. aasta Slovakkia reisilt rahvusvahelisele FIM Rally kokkutulekule ning kolmandaks oli lihtsalt õnne. Sel korral jagati rattad sõidu ajaks kahte gruppi ja kummagi sabas sõitis saatebuss telkide, vahetusriiete, tööriistade ning järelkäruga. Igaks juhuks peab kõik vajalik kaasas olema!

Iga motomatkaja teab, et grupisõit nõuab suurt tähelepanu ning teatud ühiseid reegleid, nagu näiteks, et nii enda kui ka ratta tankimispeatus tehakse alati koos ning rivis sõites ei vigurdata ega vahetata kohti. Lisaks võib vanade rataste puhul välja tuua selle, et tasub eemale hoida suurtest magistraalidest ning sõita pisemaid alternatiivseid teid mööda, sest nii saab keskmise 65–75-kilomeetrise tunnikiirusega vältida teistele jalgu jäämist. Lisaks on külavaheteed oluliselt huvitavamad ja nauditavamad. Kui sekka juhtubki kruusa-, liiva- ja põlluvahelisi teid (kunagi ei tea, kuhu GPS võib juhatada), siis need 50–70 aasta vanused vanad rattad just selliste teede läbimiseks ehitatud ongi.

Kui mõnel vanarattal teel olles mõni rike ilmnes, ei olnud mõistlik kulutada selle parandamiseks rohkem kui 15–20 minutit. Tõsisema vea puhul otsustasime masina kärusse tõsta ning viia ühise remondi läbi kas järgmises tanklas või ööbimiskohas – nii sai kokku lepitud ja see süsteem ka toimis. Õnneks sel reisil selliseid vigu ei juhtunud, et mõni ratas juba enne festivali kärru oleks pidanud jääma. Oli pisemaid tagasilööke: kelle rattal vajas vahetust küünal, kahel rattal lendasid ära peeglid (mis originaalis nende rataste külge tegelikult ei käigi, aga olid paigaldatud ohutuse mõttes), ebatasase tee tõttu kippusid numbrimärgid kaotsi minema, mis näitas selgelt plastist numbrialuste kehva kvaliteeti. Ikka põristas auklik tee ja vanadele ratastele omane suurem vibratsioon midagi lahti, nii et mõistlik on enne pikemat sõitu põhilised kruvid-mutrid õhtuti üle kaeda. Ühel rattal lõhkes ka rehv, aga osavad näpud vahetasid selle keset Läti külavaheteed 20 minutiga ära.

КОЛА ЧАСУ tähendab eesti keeles Ajaratast. Intervjuude andmine kohalikele telejaamadele tähendas seda, et viimases majutuskohas tuli omanik tänama meid suure au eest, et eelmisel päeval televiisorist nähtud välismaa kuulsused just tema juurde ööbima tulid. Kui tulles sai piiril kolm tundi aega «veedetud», sest piirivalvurid soovisid iga ratta kohta registrist andmeid otsida ning olid hämmelduses sõjaeelsete rataste olemasolust, siis tagasiteel oldi meie tegemistega rohkem kursis, naeratusi jagus kõigile ning piiriületuski läks ludinal. Seejärel oli vaja sõita vaid läbi Läti pisikeste külavaheteede ja juba paistiski taas Eesti.

Tagasi üles