Tiit Pruuli pajatab: Bobo naised, kelle seksuaalset vabameelsust ei piira miski (1)
22. august 2017, 15:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma olin tolle 2005. aasta Mali-sõidu eel lugenud malagassi ajakirjaniku Sennen Andriamirado Lääne-Aafrikast jutustavat raamatut, kus räägitakse Burkina Fasos ja Malis elavast bobo rahvast. Eriti meeldis mulle jutt selle väikese rahvakillu naistest. Siin on lõik Tiit Pruuli värskest raamatust «Minu maailm».
Bobo noorte naiste seksuaalset vabameelsust ei piira nimelt miski. Kuni abiellumiseni pole tüdrukutele sugulises läbikäimises mingeid piiranguid. Kui mees kosja tuleb ja tüdrukule ettepanek meele järele on, siis võivad nad elada mõnda aega nii-öelda prooviabielus. See võib kesta kuni neli aastat, mille jooksul mehekandidaat tüdruku kinkidega üle külvab ja oma positsiooni kõigiti kinnitada proovib. Kui prooviperiood lõpeb, peab peigmees ohverdama mõne looma, tänapäeva rasketes oludes enamasti lihtsalt kana. Pruut teeb sellest eine ja kutsub peigmehe sõbrad sööma. Pärast pidusööki teeb pruut teatavaks oma otsuse. Kui see on negatiivne, on ta lihtsalt vaba. Kui aga positiivne, siis elab ta esmalt paar-kolm nädalat oma peigmehe paari-kolme sõbraga, et sedakaudu oma seksuaalse vabadusega hüvasti jätta. Abiellumise järel on ta aga igavesti truu oma mehele. Samas ei jää naine vaid koduseinte vahele, vaid võtab aktiivselt osa külaelust, pidustustest ja tseremooniatest.
Sihukest naist – etnograafilist eksemplari, mitte muud – tahtsin ma Malist leida. Kollasin enne reisi mööda internetti, aga ei leidnud midagi muud, kui et bobosid võiks kokku olla umbes 100 000 hinge ja nad on tuntud oma tseremoniaalsete maskide poolest. Veel olevat neil põnev jumal Wuro, keda ei tohi ei füüsiliselt kujutada ega sõnadega kirjeldada. See on mõistlik viis jumalasse suhtuda, sest muidu kujutad ja räägid valmis tohutu suure ja võimsa jumala, aga kui ta sind ei aita, on pettumus sügav. Ent bobode reegleid järgides pole mingeid petetud lootusi.
Paraku ei leidnud ma silpigi sellest, et bobod võiks olla tuntud oma seksuaalse vabameelsuse poolest.
Otsustasin toona, et uurin siis asja kohapeal. Küsisin Evalt, kas ta teab midagi sellisest kummalisest rahvast.
«Jah, võib-olla, et nad ongi olemas, siin on igasuguseid erinevaid uskumusi koos. Ega need meie musulmanid pole ka tavalised musulmanid, nad ei oska lugedagi, igapäevastel palvustel käib rahvast vähe. Siinsel usul on veel väga tugev animistlik põhi. Mul on koduabiline Usman, dogoni tribuudist. Nemad on eriti tagurlikud. Usmanil on mingi astmalaadne asi, ma ütlen, et mine arsti juurde, ma maksan. Aga ei, määrib ikka oma metsaarsti tehtud lehtedest ja juurtest salve.»
Tunduski, et bobod libisevad mul sõrmede vahelt. Aga nad meenusid taas Djennés, kus meie hotelli ees seisis mälestusmärk noorele tüdrukule, kes kunagi, ühe loo järgi XIII sajandil, siin ohverdati, kui kohalik oraakel leidis, et linn on moraalselt hukka läinud ja pole muud pääsu, kui matta üks neitsi elusalt linnamüüride alla.
Ühed tüdrukud hullavad seaduslikult nii palju, kui soovivad, teised maetakse võõraste pattude eest elusalt.
Mõtlen, mida ütleb see tüdruk, kui saabub aeg, kui koraani järgi «pimedus peidab päikese ja tähed tuhmuvad, kui mäed lähevad liikvele, kui tiinetest kaamelitest enam ei hoolita». Sest siis, kirjutatakse koraanis, «küsitakse elavalt maetud tüdrukult, millise patu pärast ta tapeti».
Muistsetel araablastel oli millegipärast arvamine, et iga suurema häda ja patu vastu aitab süütu neitsi elusalt matmine. Tänapäeva islamiteadlased väidavad, et Muhamed võitles selle kombega. Niisamuti kinnitab kirglikult mu lemmik-religiooniajaloolane Karen Armstrong, et prohvetiaegsed sunnad tähistavad tegelikult võitlust naiste vabaduse nimel, seda muidugi VII sajandi raamistikus.
Jah, traagika on selles, et praegu tiksub juba XXI sajand. Hirmsasti oleks tahtnud ise näha, mis varasematel sajanditel siis tegelikult islamimaailmas toimus. Eva küll lohutas mind, et «Mali külades elavad nad praegu niisamuti, nagu nad elasid XV sajandil».
Lootuses kohata vana Malit ma siis oma rännakule läksin.