Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tiit Pruuli: kes väidab, et pole reisides kartnud, on valetaja või potentsiaalne enesetapja

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Odav farss tundub Savisaare käsitlemiseks liiga õilis stiil.
  • Lapsendamine muudab tuhatkord suuremaks just lapsendaja enda maailma.
  • Reis Ruhnu saarele on sama põnev kui Rapa Nuile.
Tiit Pruuli koos pojaga Liustike rahvuspargis Tšiilis 2016. aastal. «Olen üsna usin reisipäevikute pidaja ja liigagi usin fotode tegija. Mõnikord pean end sundima, et nii, Tiit, nüüd vaata maailma ka ilma mitmesaja kordse suumita. Fotod on mul päeviku eest, aidates meeles pidada detaile ja emotsioone,» ütleb Pruuli. | FOTO: Erakogu

Tiit Pruuli nime taha võib kirjutada lõputult tiitleid. Lennart Meri pressiesindaja, Mart Laari nõunik, mitmekordne ümbermaailmareisija, kogenud purjetaja, mitme ettevõtte omanik ja tööandja pea tuhandele inimesele, isa kolmele lapsele, kirjanik, stsenarist, isegi Postimehe ajakirjanik.

Aga nii nagu aastate möödudes on Pruuli reiside puhul kvantiteet asendunud kvaliteediga, on ta lõpuks väsinud lihtsa reisiselli mainest. Olgu siis teie ees mees, kes on kirjutanud valmis kolm raamatut ja ehitanud üles 50 miljoni eurose käibega firma. (Ja kes käib vahel rändamas.)

- Hakkasite selles maailmas omapäi hakkama saama ajal, mis oli ühelt poolt lootusrikas ja teisalt hullumeelne. Tundub, et tulite sellest välja võitjana – esiti ajakirjanduses ja siis poliitikas.

Mingis mõttes on nood Edasi ja Postimehe aastad, 1987–1991, ühed ilusamad mu elus. See oli ikkagi mu esimene päris töökoht ning samal ajal oli nooruse tung ja torm täies hoos: kurikuulsad Edasi peod, kus uksed hingedelt maha löödi, ja teisalt ülikooli luuleteater Valhalla, mida Margus Kasterpalu, Toomas Kiho, Indrek Tarandi ja paljude teiste sõpradega vedasime. Ja nagu sellest veel vähe oleks, toimus toona laulev revolutsioon, mis oli tegelikult kõigi nende sündmuste peategelane.

Edasi ise oli toona nagu läbilõige ühiskonnast. Keldrikorrusel vaatasime toimetuse autojuhi hangitud pornofilme ja üleval trükikoja juures istus Glavliti tsensor. Seal vahepeal vaidlesid Linnar Priimäe juhitud kultuuritoimetuses Hando Runnel ja Vaino Vahing…

1991. aastal läksime sõbraga Austraaliasse ja olime ilmselt esimesed Eestist tulnud seljakotituristid sel mandril.

Peatoimetaja Mart Kadastik tegeles peale lugude kirjutamise ka linna parteijuhtide rahustamisega, tõestades neile, et Edasi ei ole perestroika hauakaevaja. Ülejäänud aja sisustas ta ideoloogiarinde kaevikutes esimeste turumajanduslike elementide juurutamisega. Näiteks pidi mingist Koola poolsaare paberitehastest hankima defitsiitset ajalehepaberit, samal ajal adudes, et ajalehes võivad ilmuda ka kooperatiivide reklaamid ning et sport ja erootika on märksa paremad müügiartiklid kui Brežnevi kõned.

Töötasin tol ajal nii kultuuri- kui ka arvamustoimetuse reporterina ja kirjutasin järjest rohkem sise- ja välispoliitikast. Nii et Lennart Meri juurde välisministeeriumisse liikumine oli päris loogiline samm. Liiatigi oli seal juba mitu sõpra ees: Jüri Luik, Indrek Kannik, Mart Nutt.

- President Merist vägevamat ülemust on vist raske leida.

Mul on vedanud, et kõik mu ülemused – Linnar Priimägi, Mart Laar ja Lennart Meri – on olnud värvikad isiksused. Tänu neile ei kujuta ma ettegi, kuidas ennast lolli ülemuse alla painutada.

Mul on hirmus hea meel, et ka ettevõtluses on praegu nii palju noori mehi ja naisi, kelle alluvuses ma teoreetiliselt tahaks suurima naudinguga tööd teha. Poliitikas paraku nii hea aeg ei ole. Aga Jüri Luike, Sven Mikserit või Jevgeni Ossinovskit kujutaksin oma ülemusena väga hästi ette.

Lennart oli kuni päris lõpuveerandini uskumatult hea välisminister – pädev, visioonikas, särav. Parimatest parim! Ta suutis innustada nii oma «poisse» kui ka Vana Maailma poliithaisid. Tema puudused ilmnesid alles siis, kui välisministeeriumi pisikesest meeskonnast oli saamas suur bürokraatlik struktuur. Ta ei suutnud ennast bürokraatia reeglitele allutada ja sellist süsteemi juhtida. Õieti tahtis ta endiselt kõike ise juhtida, aga see polnud enam võimalik. Lisaks ei talunud paljud alluvad tema ebaordinaarset stiili ja ülemus peaminister Tiit Vähi isikus polnud rahul tehnilise teostusega. See oli ka põhjus, miks Lennart välisministri koha kaotas.

Õnneks sai Lennart Meri presidendi ametis jälle oma tugevaid külgi kasutada, sest tehniliste pisiasjade eest hoolitsesid juba teised.

- President Meri kohta on öeldud, et ta ei järginud reegleid, vaid kehtestas need ise. Kuidas teil reeglite ja nende järgimisega on?

Võib-olla olen ma Dostojevskit valesti mõistnud, aga minu jaoks on inimene, kes autoga möödasõitu sooritades suunda ei näita, võrdne mõrtsuka ja röövliga. Kõik algab pisiasjadest. Kui su moraalne kompass lubab kõrvalekaldeid pisiasjades, lubab ta seda lõpuks ka olulistes küsimustes.

- No Meri presidendikampaania ajal Liivimaa kroonikasse võltsitud lugejakirja sokutamine on… Miski, mida ma loodan, et tänapäeva PR-nõunikud ei tee. Sest valetamine pole ilus.

Ütleme otse – see oli poliitiline sigadus! Aga see konkreetne kiri pidi vähendama seda mõju, mida lootsid saada Lennart Meri poliitilised oponendid, kes süüdistasid teda koostöös KGBga. Siis mõtlesimegi välja hädakäigu, et las anonüümne kirjasaatja süüdistab presidendikandidaat Merit ka CIA ja Mossadi agendiks olemises. Nii muutub ka tõestamata KGB süüdistus naeruväärseks.

Tagantjärele mõeldes on paar asja, mida ma poliitikas tegutsemise juures häbenen. Aga kõnealune aktsioon ei kuulu nende hulka.

- Mis siis kuulub?

Eelkõige see, et me ei suutnud 1994–1995 Isamaad koos hoida. Häbenen seda, et vanad sõbrad läksid omavahel tülli, tekkis nn Suur Isamaasõda ja kukkus valitsus, mis oleks võinud veel palju rohkem ära teha.

Sel kevadel ostsid Pruulid Käsmu kaptenikülla suvekodu. / Sander Ilvest / Postimees

Vastuolude üks põhjus seisnes selles, et Isamaa riigikogu saadikud arvasid, et reformid ja endise nomenklatuuri eemaldamine toimuvad liiga aeglaselt. Mart Laar seevastu leidis, et kõike pole nii kiiresti võimalik teha, kui valimisunistustes ja programmis loodetud. Siis vaadati, et reitingud kukuvad suure kolinaga ja hakati süüdlast otsima. Nii ta läks…

- Miks te tagasi ajakirjandusse ei tulnud?

Pärast tööd Isamaa staabis ja Toompeal olin ma end poliitiliselt väga selgelt määratlenud. 1990ndate keskel oli ajakirjanduse sõltumatus hästi tundlik ja kuum teema ning seetõttu polnud mul võimalik naasta.

Selle asemel läksin suure hurraaga äri tegema: tahtsin rajada Tartusse laheda restorani, püüdsin Volgale elu sisse puhuda. Seejärel proovisin rajada Lõuna-Eestisse puidutööstust, ja kui see idee ka kõrbes, taastada Paldiski sadamat. Aga mul polnud ei oskusi ega raha!

- Ja siis lõite käega ja läksite reisima?

Päris käega ei löönud, sest nii mõnigi äri, mis hiljem hakkas dividende kandma, sai alguse enne reisima minemist. Näiteks õnnestus reisil olles soomlastele müüa üks ehitusettevõte, millest sain algkapitali edasisteks ettevõtmisteks. Aga reisile minek oli kindlasti seotud isikliku ja isiksusliku madalseisuga.

- Seda aega olete iseloomustanud sõnadega «On minulgi olnud eluperioode, kui viskipudel on voodipeatsi kõrval olnud ja ilma rüüpamata pole und tulnud. Kuid masendusest väljatulek on su enese kätes.».

Jah, sest mitu negatiivset asjaolud langes nõnda kokku, et ma ei teadnud, mida oma eluga edasi teha: olin pettunud nii Eesti poliitikas kui ka ühiskonnas laiemalt. Ses mõttes tuli ümbermaailmareis 1999. aastal väga õigel hetkel – mul tekkis uudishimu maailma vastu ja koju tagasi jõudes sain aru, kui väga ma tegelikult Eestit armastan.

- Peale ettevõtluse ehitusvaldkonnas oli teil selleks ajaks juba jalg ka raudtee ukse vahel?

Sõbrad võtsid mind Eesti Raudteesse tööle ainult selleks, et mul oleks sissetulek, millest ära elada. Õnneks tekkis mul aja jooksul arusaam transpordiettevõtlusest ja selles valdkonnas tegutsen tänaseni.

- Transpordiettevõtlus kõlab natuke üldiselt. Täpsemalt on Go grupis 137 toaga Shnelli hotell, peamiselt Tartus tegutsev kütusefirma, lisaks teenindate Tallinna-Narva lõigul Peterburi ja Moskvasse suunduvaid ronge, rääkimata Tallinna vanade trammide renoveerimisest. No ja siis on teil veel bussifirma, mille käes on suur osa maakonnaliinidest, üksjagu kinnisvara arendamist ja kirsiks tordil reisibüroo. Kas sai kõik kirja?

Tegelikult on meil ka taksofirmad Tartus ja Pärnus. Ja hoopis teisest ooperist – reisiajakiri ja raamatukirjastus.

Lisaks suhtume järjest tõsisemalt raudtee-ehitusse: praegu hangime kogemusi Soomes, kus remondime ja ehitame rööbasteid. Suurem pilt on see, et peaaegu kõik Eesti ehitusettevõtjad mõtlevad ajale, mil hakatakse ehitama Rail Balticut…

- Mullu oli teie grupi käive 53,9 miljonit eurot, töötajaid oli 772. Eesti mõistes on see üüratu ettevõte. Ühele reisisellile on sellise äri omamine paras koorem?

Eelkõige tähendab see vastutust – ma ei saa lihtsalt käsi taskusse panna ja minema jalutada, sest nendel sadadel töötajatel on ju pered, kes meist sõltuvad. Selline vastutus on kohati päris hirmutav.

Pruuli sõnul jälgib ta majandust, makse ja julgeolekut puudutavat endiselt suure huviga. Ja vahel ka murega. / Sander Ilvest / Postimees

- Ma ei tea ühtegi suurettevõtjat, kes peaks hobi korras giidiametit. Teie aga juhite tavalisi turismigruppe.

Teen seda igal aastal paar korda. Üks on mu traditsioonile «sõprade kevadreis», kus kihutame umbes 40 kaaslasega mõnda põnevasse sihtkohta nagu Lääne-Ukraina või Pihkva.

Lisaks juhin igal aastal ühte-kahte eksklusiivset kommertsreisi. Oleme teinud kuuajaseid lennukireise ümber maailma, sõitnud rongide ja bussidega läbi Aasia. Sel aastal läheme väikese grupiga Antarktikasse.

Reisijuhiks olemine on suurepärane psühholoogiline harjutus, sest sa pead suutma toime tulla juhuslikult kokku saanud inimeste ja nende soovidega. Aga kuidas tagada, et kõik oleks reisiga rahul? Ja kuidas teha nii, et see ei tuleks mõne teise reisikaaslase arvelt? Lõpuks peab reisijuht õigel ajal õigesse kohta jõudmise kõrval orienteeruma veel tuhandes teemas alates lennupiletite broneerimissüsteemidest, lõpetades traumapunkti asukoha või seksuaalpsühholoogiaga.

- Go Travel sai hiljuti 25 aastat vanaks. Kuidas eestlaste silmaringi ja võimaluste avardumine on reisiäri mõjutanud?

Varem oli iga reis inimesele elamus, sest kui harva käidi, vaimustuti palju «lihtsamatest» asjadest. Nüüd on ka Eestis tekkinud seltskond inimesi, kellel on juba arvestatav reisimispagas ja kes seetõttu otsivad ainult väga erilisi sihtkohti ning eksklusiivseid reise. Põhjapoolusel või Mihkel Rauaga New Yorgis käimine on loomulikult kallis.

Teise seltskonna moodustavad need, kes on ümberistumiste pärast tüdimuseni lennujaamades ööbinud ja hostelites peatunud ning soovivad nüüd puhkust kui täisteenust ja terviklikku elamust. Nemad tahavad pakettreise, mille puhul loeb kvaliteet ja mugavus, hind tuleb selle järel.

Kolmandasse rühma kuuluvad need, kes seavad põhiliseks kriteeriumiks raha. Kuna müüme kõike, isegi laevapileteid Soome, siis leiame midagi ka nendele. Muide, ma olin kunagi üsna üleolev inimeste suhtes, kes sõitsid Türki või Kreekasse puhkusele. Aga enam ei ole, sest käin seal ise koos perega ning raha ja kvaliteedi suhe on väga paigas.

Kui ma mõtlen kõikidele oma äridele, siis kõige südamelähedasem on mulle ikkagi turismiga seonduv. Saan sellega pakkuda positiivseid emotsioone ja uusi teadmisi ning ma naudin seda rolli täiega.

- Teie enda võimalused on ka aja jooksul muutunud.

Jah, see tähendab rohkem mugavusi. 1991. aastal läksime sõbraga Austraaliasse ja olime ilmselt esimesed Eestist tulnud seljakotituristid sel mandril. Meie eelarve oli selline, et lõunaks saime endile lubada kahe peale ühe hamburgeri. Õnneks oli just siis Austraalia McDonald’sites kampaania Big Mac Value Pack, mis tähendas, et toit koosnes friikartulitest, joogist ning kahest kotletist ja kolmest saiaviilust. Ühel päeval sai üks meist kaks saia, teisel päeval teine. Ööbisime, kus juhtus. Enam päris nii ei taha.

- Kuhu läheb mees, kes on igal pool juba käinud?

Kui mul oleks kolm elu, võiksin enamikku kohtadesse uuesti minna! Aga ma olen aru saanud, et kogu maailma ma ära vaadata ja selgeks õppida ei jõua. Pean tegema valikuid, nagu neid elus ikka tuleb teha. Kultuurilises mõttes tahaksin käia taas Indias Ladakhis ja Sikkimis. Looduse pärast läheksin iga kell Lõuna-Ameerikasse. Suurlinnadest ei tüüta mind vist kunagi ära New York ja Peterburi.

Tiit Pruuli Maltal, Valletta taustal. / Erakogu

Mulle meeldivad paigad, kus on mitmekesisust. Peterburi pole mitte lihtsalt Vene linn, vaid Itaalia arhitektide ehitatud, Lääne-Euroopa aadli vormitud ja Vene haritlaste hoitud paljurahvuseline metropol.

Huvitavad on ka piirialad, kus on segunenud ja sõlmunud eri kultuurid, traditsioonid ja keeled, näiteks Põhja-Tai või Taga-Karpaatia. Just mõne päeva eest vestlesin Ukraina Taga-Karpaatia oblastis lemkode küla poe trepil ühe mehega. Ta ütles, et ta ema oli russiin, ta räägib oma küla rahvaga russiini keelt, aga rahvuselt on ukrainlane.

Kui ta saadeti vene ajal sõjaväelasena Saksa DVsse, siis ei osanud ta algul sõnagi saksa keelt. Tahtis aga endale ülikonda osta ning läks Berliinis kaubamajja ja hakkas kätega seletama. Müüja ei saanud esmalt aru, aga küsis siis «Anzug?». «No muidugi «Anzug», see on ju meie keeles ka ülikond!»

See üksainus sõna on meenutus ajast, mil Karpaate valitsesid veel Austria-Ungari keisrid ja kuningad! Mõtle, kui palju erinevaid kultuurilisi märke oli koos selles ühes lühikeses külapoe vestluses! Põnev, ülipõnev on neid märke lahti harutada.

- Teid olla Aafrikas arreteeritud, Albaanias taga aetud ja Venemaal ähvardatud. Palun vabandust mu uudishimu pärast, aga kuidas te sealt Aafrikast tulema saite?

See juhtus Sambias, Lusakas. Juhtusime pildistama USA saatkonna väravate kindlustamist. Kuna olime olnud kaks nädalat safaril lõvide, kaelkirjakute ja elevantide seltsis, ei teadnud me, et samal ajal oli Osama Bin Laden rünnanud USA saatkondi Aafrikas. Nüüd nähti ka meis julgeolekuriski. Lusaka politsei pidas meid ameeriklaste vihje peale kinni, pistis kongi ja hakkas meid nii-öelda vaimselt lõhkuma. Käiku läksid ülekuulamised, hirmutamised ja ähvardamised. No eks nad arvasid, et meilt õnnestub ka mõni tuhat dollarit välja pigistada...

Lõpuks jäädi uskuma, et me siiski pole terroristide käsilased, sõlmiti kõiki pooli rahuldavad kokkulepped ja meid kupatati maalt välja. Lahkusime kiiruga ja esimese lennukiga, mis lennuväljalt startis. Sattusime siis juhuslikult Malawisse, kus sain malaaria, mis oli ausalt öeldes veel tükk maad ebamugavam kui Lusaka vangla.

See, kes väidab, et ta pole kunagi reisides kartnud, on kas valetaja või potentsiaalne enesetapja.

-Siia järele on kohe hea küsida, kui palju kodumaal reisite.

Eestis kõnnin tihti Lahemaa matkaradadel, sõidan ringi autoga või tiirutan meie väikese purjekaga. Õnneks on mul siin mõned head vedurid: matkaja Alar Sikk, kirglik purjetaja Jaanus Nõgisto, RMK suurepärased matkarajad ja jõudsalt arenev väikesadamate võrgustik.

No ja Eesti saari ei jõua ma ära kiita. Reis Ruhnu saarele on mu jaoks sama põnev kui Lihavõttesaarele ehk Rapa Nuile – on tormist merd, erilist kultuuri ja põnevaid inimesi.

Ja eelkõige inimeste pärast ma ju kodust välja lähengi. Kusjuures minu inimene võib olla vahetult enne meie ajaarvamise algust elanud India budistlik imperaator Ašoka või araabia luuletaja Rumi või too karjus Pedro Vargas, kes meie auks Tulemaa lõunatipus lehma tappis ja veini kallas.

-Jaanus Nõgisto on kindlasti oluline, aga ega te ise koos abikaasa Marisega ka kehvemad pole, kui teie folkboot Muinasjutukuningas sai mullu pronksi Eesti purjetamise meistrivõistlustel.

Selle kohta ütleme algaja õnn.

-Tagasihoidlikud sõnad mehelt, kes on ümber maailma purjetanud.

Ma pole ei purjetamistrennis käinud ega võistelnud, põhiroll on ses asjas ikka kapten Nõgistol.

Tiit Pruuli koos pojaga Käsmu mererannas. Loomulikult käib Jaan Joonatan purjetamistrennis. / Sander Ilvest / Postimees

Muide, kui inimesed arvavad, et purjetamine on keeruline või kallis, siis soovitan lugeda Imre Aljase raamatut «Bellatrix purjetab ümber maailma». Aljas ei teadnud purjetamisest midagi, aga läks ja ostis Rootsist ühe kasutatud purjeka ning tegi maakerale tiiru peale. Eelarve oli tal nii väike, et päeva peale oli vaid mõni euro. Aga see näitab, kuidas kõik on kinni tahtmises.

- Kuidas lahendada vastuolu reisimise ja sellega kaasneva keskkonna saastamise vahel?

Kui lennukite tekitatav kahju välja jätta, siis õnneks on võimalik reisida ka minimaalselt keskkonda kahjustades – näiteks tuule jõul. Vähese keskkonnateadlikkusega paikades olen püüdnud olla eeskujuks inimestele, kelle jaoks plastpudeli autoaknast välja viskamine on tavapärane.

Laiemas plaanis lepime ilmselt kõik sellega, et inimese elu on ajalik. Aga me ei tohi kunagi leppida sellega, et inimkond saab hukka meie endi rumaluse ja ülbuse tõttu. Näiteks see, kas Donald Trump on venelaste konksu otsas või mitte, on sada korda väiksem mure kui see, et ta suhtub vastutustundetult Pariisi kliimaleppesse!

- Olete ühes oma raamatus kirjutanud, et suur reisimise tuhin on nüüd möödas ja aeg on kogetu mõtestamiseks. Kuhu te oma mõttetööga jõudnud olete?

Kui püüda reisikire põhjuseid leida, on peamine ikka see, et tahame end igapäevarutiinist kas või korraks välja lülitada. Kellele piisab nädalast Kanaaridel, kes tahab aastakese Austraalias tuuritada. Eks ajapikku ja sõltuvalt eluperioodist lähevad need doosid suuremaks – tahaks džunglisse, mägedesse või hoopis kloostrivaikusesse.

Tänapäeval saab palju asju kätte ilma kodust väljumata, aga lõhnu, tundeid ja maitseid ei saa raamatute või interneti kaudu tajuda. Lisaks on ka inimesed igas maailma nurgas üpris isemoodi. Nii ma annangi oma parima, et neid kogemusi lugeja jaoks kirja panna.

Ma muidugi tunnistan üles, et reisikirjanikud on suured fantaseerijad ja mu peatselt ilmuva raamatu «Romantiku(te) heitlused» palgelehel peaks olema hoiatus: «Kõik kokkulangevused reaalsete inimestega on juhuslikud ja seda teost kirjutades ei tapetud ühtegi looma.»

Tiit Pruuli himba tüdrukuga Namiibias Hungomore külas. / Erakogu

Kuigi olin mitut raamatusse jõudvat lugu endaga juba aastaid kaasas kandnud – näiteks seda, kuidas ma keset Aafrikat Malis turimismilõksu langesin –, andis Petrone kirjastuse tellimus võimaluse elada korraga mitut elu maailma eri paikades. Inspiratsiooni ergutamiseks kasutasin ka eri muusikastiile, panin klapid pähe ja kuulasin näiteks Wagnerit, Tiibeti meditatsioonimuusikat, Šostakovitšit ja palju Araabia džässi.

-Mitmes see romantikute raamat teil on?

(Mõtleb järele – M. V.) Ega ma palju kirjutanud ei ole – kõige olulisemateks pean «Antiliibanoni» Liibanonis pantvangis olnud poiste vabastamisest ja ülevaadet Eesti üliõpilaste ehitusmaleva 50 aasta ajaloost. Aga ma olen kaasautor olnud oma kümmekonnas või rohkemas raamatus.

-Neid raamatuid on tegelikult 15, lisaks see uus, mille säsiks on, et üks edukas keskealine ärimees esitab teile väljakutse maailma «vallutada». Võtate selle väljakutse muidugi vastu. Aga kes see ärimees on? Ja järele mõeldes – kas ta on üldse olemas?

(Naerab.) Raamatu esitluseni on veel kaks nädalat aega, nii et ma alles mõtlen, kuidas sellele küsimusele vastata!

- Äri, reisimise ja kirjutamise kõrvalt olete kaasa teinud ka viie filmiprojekti juures?!

Mõne dokumentaalfilmi juures olen tõesti olnud tegev, näiteks «Hauka grupp» sakslaste tagalasse saadetud raadioluurajatest. Või Balti riikide vabanemisest rääkiv film «Need, kes julgesid», mille peategelane on toonane Islandi välisminister Jon Baldvin Hannibalsson. No «Detsembrikuumust» aitasin ka teha ja…

- Teie tütar Helena mängis NO99 etenduses «Savisaar» Kadri Simsonit. Kas praegusel ajal on see teie kõige lähem kokkupuude poliitikaga?

See oli väga hea ja tabav etendus. Kahjuks on Savisaar oma järgneva tegevusega näidanud, et praegu tuleks antiigist tõukudes lavastada üks odav farss… Kuigi ka see tundub liiga õilis stiil ühe allakäinud mehe käsitlemiseks. Nii et ärgem rikkugem päeva, ärgem tegelgem Savisaare ja selle haledusega, mis kunagisest rahvajuhist järele on jäänud.

- Karmid sõnad. Kui palju on teie arvamust mõjutanud see, et kirjutasite tükkis Kalle Muuliga raamatu Vilja Toomastist?

On üks asi, kuidas inimene paistab ajalehes või teleekraanil. Aga hoopis teine teema on tema käitumine igapäevaelus. Muidugi olen Edgar Savisaarega ka ise maailma asju arutanud, pidutsenud, aga see, kuhu ta viimaste aastatega jõudnud on… Ma ei räägi ainult perekonnaelust ja Viljast, vaid allakäigust ka poliitilises ja ühiskondlikus mõttes.

- Aga kui nüüd munitsipaalmudamaadlusest kõrgemale vaadata?

Majandust, makse ja julgeolekut puudutavat jälgin endiselt suure huviga. Vahel ka murega.

Tõsi, mul ei ole aega ega võimalusigi süveneda praegustesse poliittehnoloogiatesse ehk sellesse, kuidas üks või teine otsus riigikogus või valitsuses vormistatakse. Samas puudutab see mind ennast kui raudtee-ettevõtjat väga lähedalt: raudteevaldkonna spetsialistid majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist kinnitasid meile, et Pärnu-Lelle raudteetrassi remont on riiklikult oluline teema. Kuna nad lubasid selle kindlasti ära teha, ei hakanud me poliitikutele seletama, et kuulge, eraldage see raha ikka ära, et Pärnumaa inimesed saaksid rongiga sõita ka enne müütilise Rail Balticu valmimist. Anonüümsed poliitikud muutsid aga Pärnu lennujaama lobigruppide survel spetsialistide otsuse ringi.

Tiit Pruuli Käsmu suvekodus. / Erakogu

Kardan, et mõne aasta pärast näeb Pärnu lennujaam välja samasugune nagu nn Don Quijote kummituslennujaam Hispaanias, mille ehitamiseks kulutati 1,1 miljardit ja seisab täiesti tühjana.

- Mainisite poliittehnoloogiat, mille tõstsid uuele tasemele mehed Res Publicas ja hiljem IRLis. Mis pilguga nende praeguseid tegemisi jälgite?

Ma olin IRLi liige päris pikka aega. Astusin välja sel päeval, kui järjekordne kamp pätte sisse astus.

Minu aatekaaslasi on sinna erakonda jäänud mõned üksikud. Ma hindan, et nad endiselt proovivad ja loodavad IRLi kaudu oma aateid ellu viia.

- Kas see on ka põhjus, miks te annetasite Vabaerakonnale raha?

Vabaerakonna puhul tekkis mul taas lootus, et poliitiline paradigma muutub. Praegu ütlen, et nende hoojooks on olnud natuke liiga pikk. Ootan rohkem tegusid.

- Tulles laste juurde tagasi – teil on üks tütar veel.

Maarja on Tartus Tähtvere tantsukeskuse arendusjuht. See on mulle olnud suurepärane õppetund, sest olin esialgu tema hobi ja armastuse suhtes skeptiline. Pean häbiga tunnistama, et mõnikord isegi irooniline.

Aga lapsest saadik nähtud vaev on end ära tasunud – nüüd veab ta tantsukooli, tema juhendatud lapsed tulid tema tehtud tantsukavaga Euroopa meistriks. Nii et olen pidanud oma arvamistesse tegema olulisi korrektiive.

- Te oleks näinud teda õigusteaduskonnas?

Ma ei ütle, et ta oleks pidanud õppima juurat või äri, aga mulle tundus nii suure aja tantsimisele pühendamine natuke kergemeelne.

Aga ma olen näinud, kui suurt rõõmu pakub see talle, tema tantsurühmadele ja publikule. Käisin vaatamas Koolitantsu finaali, mille ta lapsed võitsid. See rõõm ja aplaus olid täiesti uskumatud! Ma tahaks, et minu tööst ka keegi nii suurt rõõmu tunneks.

- Peale tütarde on teil ka poeg, kelle lapsendasite.

Jah, ja kaheksa aastaga on temast sirgunud mu parim sõber.

Eestis on palju lapsi, kel ei ole veel oma turvalist kodu. Ja on palju inimesi, kes võiks seda neile pakkuda. Vaadates enda ja mitme oma tuttava kogemust, pean ütlema, et lapsendamine muudab tuhat korda suuremaks just lapsendaja enda maailma. Nii nagu reisiminegi avardab maailma, ehkki need asjad pole olemuslikult muidugi päris võrreldavad.

- Arvestades, et teeme seda intervjuud ajal, mil saabute Zürichi kaudu tagasi Karpaatides ratsutamast, on laste kasvatamisel olnud siiski üsna suur roll teie abikaasal?

Mu abikaasa töötab kaardifirmas Regio ja ta on tõesti rohkem kodus. Aga kui mina koju naasen, läheb ta oma kooriga Portugali esinema ja mina jään pojaga koju.

Usun, et olen teinud palju vigade parandusi noist aegadest, kus egoistlikud kired mu tegevust juhtisid, pidutsema või reisima sundisid. Kuni poja kooliminekuni reisisime ja matkasime perega väga palju koos, nüüd saame seda mõistetavalt vähem teha. Aga sellest ajast on minust saanud kõigi lastega perede julgustaja ja innustaja – lapsega reisimine pole mitte vaev ja mure, vaid rõõm ja õnnistus.

- Teie kasuisa Harald Peep uuris 20. sajandi eesti kirjandust ja kirjandusteooriat. Teie ema oli Tartu Ülikooli eesti keele õppejõud. Kui palju on see teie elu suunanud ja mõjutanud?

Ma olen seda meelt küll, et varajases lapsepõlves ja tundlikus nooruse eas kodust kaasa saadud hoiakud ja väärtused määravad inimese elus väga palju. Minu haridusteel oli väga oluline kool Harald Peebu kabinet, kus keskkooliõpilasena kuulasin pealt tema vestlusi Hando Runneli, Ülo Tuuliku, Juri Lotmani, Peeter Oleski ja paljude teistega.

Teine hariduse alustala oli Haraldi ja minu vanaisa raamatukogud. Muide, laiade humanitaarsete huvidega ja arsti ametit pidanud vanaisa raamatukogu kõige vanem teos on aastast 1595.

Tiit Pruuli (52) CV

Abielus, kolm last

Sündinud 28. aprillil 1965

Lõpetanud Tartu 2. keskkooli (Miina Härma gümnaasium) 1983

Lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanikuna 1990

1987–1989 – Edasi/Postimehe kultuuriosakonna korrespondent, 1987–1991 poliitikatoimetaja

1991–1992 – välisministeeriumi pressiesindaja ja poliitikaosakonna nõunik

1991–1992 – esimene Polüneesia reis

1992–1993 – peaministri nõunik

1994–1995 – ASi Soliton juhataja

1994–1998 – Eesti Raudtee kaubavedude nõunik

1995 – teine Polüneesia reis

1998 – Hoiupanga juhatuse nõunik, esimene Aafrika ringreis

1999–2001 – reis ümber maailma jahtlaeval Lennuk

1999–2003 – EVR Ekspressi nõukogu liige

2002–2004 – reisi ümber maailma autodega

2004–… – ASi Go Travel nõukogu esimees

2005–… – ASi Go Group nõukogu liige

2008 – Polüneesias jahtlaeva Martha pardal

2009 – ümbermaailmareis turismigrupi juhina

Tagasi üles