Kristjan Port: Hirmus hea puhkus?

Foto: Nordea

Nordea Pensions Estonia toob lugejateni artiklisarja, milles Kristjan Port arutleb sügavuti mõistete tulevik ja pension muutumisele ajas ja sellega kaasnevatele arengutele meid ümbritsevas.

Puhkusesse peab suhtuma lugupidavalt. Tegemist on mitmes mõttes ohtliku perioodiga. Esiteks ei olda sellega harjunud, kuna enamus aastast kulgeb töötades. Samal põhjusel lükatakse hulganisti isiklikult olulisi ülesandeid puhkuseperioodile. Enamusega ei saada ka siis hakkama, kuna pole harjutud ülejäänud aasta sees taoliste asjadega tegelema. Kuid puhkuses peidab end veel üks mõistatuslik ja hukatuslik vägi.

Elu on olemuselt rütmiline. Aktiivsus vaheldub inaktiivsusega, olles mõjutatud mitmetest sisemistest ja välistest teguritest. Muutuvate, kaduvate ja tekkivate keemiliste ühendite kulg määrab raku elurütmi. Rakkudest koosnevad koed ja organid arvestavad sellega, kuid lisavad juurde suurte süsteemide suhtluse efekti. Näiteks siis, kui süda asub kiiremini verd pumpama, kuna lihased hakkasid keha liigutamiseks tööd tegema, sest närvisüsteem edastas suurt osa kudesid erutava teate silmade ette ilmunud grillvorsti reklaamist. Ükskõik, mis järgmiseks ei juhtu, võib olla kindel, et seegi olukord möödub ja asendub uuega. Suures pildis on enamus uuest ikkagi suhteliselt tuttav ning tervikuna paistab kõik rütmiliselt korduvat – nagu kellavärk. Häirivaks teguriks osutub väljakujunenud rütmi segav puhkus.

Nädalavahetusi peaaegu et enam polegi

Bioloogiliste protsesside kellavärgi kõrval kujundavad inimese elu veel sotsiaalase mehhaanika rütmid. Mainimist väärivad nädalalõpud, sünnipäevad, riiklikud pühad jmt. Mõtteliselt šifferplaadilt on nädalalõpud enim kulunud, tihti olematu piirile. Suuresti tänu inimesi tööga püsiühenduses hoidvale info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale. Uute seadmete ja võimalustega osa tööst automatiseeriti ning osa töisest protsessist muudeti asukoha ja aja suhtes paindlikuks, andes lubadusi kasvavast vabast ajast. See ka enamasti realiseerus. Pole kahtlust, et tegevuste automatiseerimine ja distantsi vähenemine protsessi osalejate vahel aega kokku hoiab. Sellele mõeldes täidab ihu mõnus tunne, et vabanenud aeg kuulub nüüd sulle.

Töö ei lõpe ka puhkusel olles

Kultuur kui tegevusi kujundavate väärtuste süsteem juhib liikmeskonna tähelepanu paraku töö tegemise võimalustele. Harjutab ju enamus aastast suhtlema rohkem tööga ning seotud tavadega. Seetõttu kasvab koos vabanenud ajaga ettevõetud ülesannete arvukus ning levib erinevates tööprotsessides osalemise traditsioon. See omakorda muudab kasvava osa töösuhetest ajutiseks. Näiteks on Euroopa Liidus pärast 2010. aastat loodud uutest töökohtadest üle pooltel ajutised töövõtulepingud. See avaldab mõju nädalavahetustele, kuna need, kes teevad mitut tööd, töötavad suure tõenäosusega ka sel ajal. USA ametliku statistika järgi teeb kolmandik kõikidest töövõtjatest nädalavahetusel palgaga seotud tööd. Endale mitu tööotsa võtnute seas on nädalavahetustel töövankri vedajaid koguni 58%.

Sellise elurütmiga kulgejaid võib puhkuse dikteeritud paus tõsiselt häirida. Pole siis ime, miks lubab suur osa puhkusele siirdujaid kolleegidele, et nad osalevad töös ka puhkuse ajal. USAs lubab kümnest kuus täistööhõives olijat puhkuse ajal tegeleda palgatööga. Hoolimata, et puhkus on mõeldud töise võime taastamiseks ning perega seotud edasilükatud tegevuste teostamise perioodiks. Kuna töö on ülemuslik ja sellega seotud palakesi leidub kõikjalt, siis tehakse seda endale, perele ja sõpradele mõeldud aja arvel.

Puhkus toidab hakkamasaamise optimismi

Siin peidab end probleemne paradoks. Nimelt usutakse töö ajal ise enda ja teistega kompromisse tehes, et just puhkuse ajal saab mitmed hapuks minevad suhted jutti aetud. Puhkus toidab hakkamasaamise optimismi. Sedagi on õpetanud pikk töine periood, mille kasvavast probleemide kuhjast leiab alati mõni olukord viljaka lahenduse, kui seda toidetakse aja ja tegevustega. Sestap loodetakse, et puhkuse ajal on aega ja võimalusi tegeleda eluks oluliste asjadega. Paraku paistab, et puhkuse puhul võib taoline taktika alt vedada.

Lahutustelaine pärast puhkusi

Võttes rahvaarvult mõne suure riigi sotsiaalsete uuringute laboratooriumina vaatluse alla, sobib andmete kogumiseks taaskord enam kui 300 miljoni elaniku, lääneliku kultuuri ja enam-vähem stabiilse elukorraldusega USA. Uue sajandi algusest 14 aasta jooksul kogutud ameeriklaste lahutuste andmed joonistavad välja omapärase rütmi. Olgu lisatud, et andmete kogumise perioodil aset leidnud vaesust ja pingeid külvanud olulise mõjuga finantskriis nimetatud mustrit ei muutnud. Lahutustes esineb kaks tipp perioodi. Üks märtsis, teine augustis.

Võiks arvata, et inimesed valivad kooselu lõpetamiseks sotsiaalselt sobivamaid perioode. Kuid miks märts või august? Miks mitte uue aasta algus, suvaline esmaspäev, vähemalt enne puhkusi vmt? Uuringu läbiviinud teadlaste arvates peitub vastus puhkustes. USAs eelneb märtsile talvepuhkuste periood, sealhulgas valentinipäev ja enne augustit võetakse välja enamus suvepuhkustest. Nagu öeldud, siis lisaks kodutöödele loodetakse ka suhetesse tekkinud mõradega tegeleda ajal, kui on rohkem aega, saab enam koos olla jne. Loogiline!

Puhkuse stress

Veetes enamuse aastast tööstressi keskel, kujuneb mulje puhkusest kui stressivabast perioodist. Kahjuks ei pea see paika. Või vähemalt kaasaegses elus peab see üha vähem paika. Uueks nähtuseks on puhkuse stress. On neidki, kelles pelk mõte puhkusest põhjustab stressi. Kasvavat ängi toidavad peamiselt töö ajal edasilükatud isikliku elu ülesanded ja palgatöö tungimine vaba aja tsooni. Kui töö on elukese, siis taolise majaka kaotamine määramatuse udupilve põhjustab laevahuku hirme, kaugenemine tööst hirmutab sellest ilmajäämisega jne. Kuna tööaeg õpetab, et aega on alati vähe, saadab puhkust peatse otsalõppemise äng.

Kombineerides puhkuse stressi suhete stressiga, on inimesed puhkuse lõppedes õnnetumad, kui töö ajal puhkusest unistades. Endiselt on suur osa isiklikest vajadustest rahuldamata, osa neist on muutunud halvemaks –  ja siis veel see suhtekriis! Puhkus toidab lootusi, et need siis purustada. Kas siin peitub osa vastuseid küsimusele, miks on enesetappude arv kõrgeim just hiliskevadel ja suvel?

Miks puhkus raisku läheb?

Seega leidub mitmeid põhjuseid mispärast puhkust peaks käsitlema ettevaatliku aukartusega. Puhkusest sõltub rohkem, kui oskame arvestada. Puhkus on paljude jaoks illusioon, mille oskamatu teostus reedab, et mustkunstnik on kõigest trikimees ja temas puudub loodetud imevägi. Puhkus pole vaid töörutiini segav rütmihäire, vaid tõsiste sotsiaalsete tagajärgedega kultuurinähtus. Nähtus, mida kultuur on stigmatiseerinud aja raiskamisena. Tänu millele sellest lähebki palju raisku.

Inimene ei ole masin. Kuigi masinarikkas kultuuris püütakse teda sellisena näha. Rakkude, kudede, organite ja inimese tasanditel tiksuvad rütmid meenutavad masinavärki. Ometi inimese tegevuste tulemuslikkus leidlikkuse ja loominguna ei allu nupu keeramisele ega sisse-välja lülitamistele. Siin muutuvad seosed töö ja puhkuse vahel keerulisemaks.

Võtame näiteks vaatluse alla teadlased. Poole sajandi eest kogutud töötamise andmetest selgub, et teadlaste töö tulemuslikkus saavutas maksimumi vahemikus 10 kuni 20 tundi kestnud töönädalal. Sellest rohkem pingutajate tulemused kippusid langema. Näiteks üle 25 tunni nädalas töötanud teadlaste tulemused avaldatud uuringutena olid samal tasemel 5 tundi töötanutega. Üle 35 tunni tegijate produktiivsus oli pool võrreldes 20 tunni tegijate näitajatega. Huvitavalt hakkas teaduslik tulemuslikkus uuesti kasvama, kui inimesed veetsid nädalast laborites üle 50 tunni. Kõige kehvemad tulemused olid aga üle 60 tunni nädalas pead vaevanute seas.

Kindlasti on reaalsus antud arvude loodud pildist keerulisem ja mõni eksperiment eeldab pikemat laboris viibimist kui teine, mõni probleem piinab vaimu kauem jne. Samas saab siit aimu nn peaga töötamise võtmeküsimusele: milline mõistus suudab lahendada keerulisi ülesandeid, on loominguline ja leidlik?

Kristjan Port ütleb, et puhkamisest tuleb osata hoolida ja harjutada iga päev, et see korda läheks ja tulevik inimese suhtes helgem oleks. Foto: Andres Raudjalg

Säilita selge mõistus

Vastus on selge mõistus! Mõistus, mis sisaldab tühjust uute mõtete mahutamiseks, pause seoste märkamiseks, vabadust lasta peal ka ise midagi teha ning pingevabadust mõttetöö toimimiseks. Selline mõistus on saanud tegeleda vahepeal millegi muuga. Ja keha on saanud tegeleda vahepeal millegi muuga. Ning inimene on saanud kogeda muud kui töökeskkonda. Mitte ainult teadlased, vaid lisaks paljud tööks pead kasutavad kunstnikud ja kirjanikud ning muud loomeinimesed, on töötanud üllatavat „vähe“. Mitmed neist on rakendanud karmi tööaja režiimi. Tihti mõned tunnid enne lõunat ja siis sutsakas veel enne õhtut, kokku neli-viis tundi päevas. Ülejäänud aeg kulus jalutamisele, tukastamisele, harrastustele, suhtlusele, vabale mõtlemisele jne.

Kuidas see neil õnnestus? Ilmselt olid nad täie mõistuse juures ja said aru, kui pea vajas puhkust. Viimase aja uuringud viitavad nõiaringile, milles liigse töise koormuse tõttu kannatab suhteliselt kiiresti just vaimne töövõime. Lihtsamalt öeldes, halveneb asjadest arusaamine. Seetõttu toodab taolise pea omanik tarbetut tööd endale ja teistele ning talle hakkab tunduma, et peab veelgi rohkem töötama. Olukord halveneb hüppeliselt, kui töökohal on taoliseid inimesi palju. Nad kiidavad töövahendina kohvi ja rohtusid, veedavad nädalavahetused tööl, sünnipäevadel on töökaaslased ja need leiavadki aset tööl ning tõenäoliselt märtsis või augustis teatavad, et läksid lahku.

Investeeri pensionipõlve

Puhkust võib vaadata investeeringuna. Väärtusloome ahel kulgeb eeskätt kesknärvisüsteemi kaudu. Kuhjuvad tõendid viitavad üha tugevamalt alatise stressiseisundi ja raisatud puhkuse seostele vaimse tervise probleemidega. Seda eriti vanemas eas, mistõttu taoliste jooksvalt ilmutavate sümptomiteta kulgevate, kuid tõsiste neurodegeneratiivsete probleemidega õigel ajal ei tegeleta.

Olgu ühe võimaliku mehhanismi, näiteks alles mõne aasta eest ajust avastatud mikroskoopiliste kanalite süsteemi, ülesandeks aktiivsel perioodil ajurakkude ühendustesse kuhjunud mittevajaliku ja ohtliku keemilise materjali eemaldamine. Vastasel juhul kuhjuvad kudedes toksiinid ja käivituvad põletikulised protsessid. Kuna aju on plastiline ning suudab tööd jooksvalt ümber korraldada, kulub probleemide arengule ja nende märkamisele aastaid. Probleemidel on nimed nagu Alzheimer, Parkinsonitõbi jmt.

Hoolimata sellest, et avastus on värske, on tegemist iidse mehhanismiga. Seda lihtsalt ei osatud otsida ega märgata. Järeltarkusena tunnistavad mitmed spetsialistid, et on uudse avastusega seotud struktuuride tunnusmärke koeproovides näinud küll, aga nad ei pidanud neid olulisteks. Võib-olla olid teadlased väsinud? Nimelt töötab avastatud närvisüsteemi „koristusteenus“ vaid puhkeperioodil. Järelikult seostub tööealise elaniku puhkuse kvaliteet pensionipõlve kvaliteediga.

Kokkuvõtteks, kui soovime kaitsta legendi inimese mõistusest, peab igaüks eraldi ja kõik üheskoos hoolima puhkamisest. Harjutades seda iga päev, hoiad end nutika, loomingulise ja rõõmsana. Ning puhkus lõppeb õnnelikult.