Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Postimehe reisikiri Türgist: ehmatav kauplemiskultuur ja hulkuvad kassid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Istanbul on paljude inimeste jaoks aastaid reisisihtkoht olnud, kuid viimasel ajal on kohalikud terrorismiohu tõttu turistide vähenemise üle kurtma hakanud.

Kui minu lähedased kuulsid mu plaanist Türki (ja veel Istanbuli!) reisida, vaatasid nad mind alguses viltuse pilguga ja mõni soovitas kuulivesti selga tõmmata. Ma ei lasknud end aga heidutada ja nii ma sellele reisile siiski läksin.

Kuigi lennujaamast väljudes nägin esimese asjana patrullivaid turvatöötajaid, suured relvad käes, ei erinenud tunne siiski väga palju tavalise võõrasse riiki läinud turisti omast. Olin arvestanud, et tegemist pole pisikese Balti riigiga, ning seepärast tundusidki kõik reisi jooksul pea iga suurema tänava ja väljaku nurga peal nähtud politseiautod, -mootorrattad ja soomusautod lihtsalt vajaliku julgeoleku osana.

«Vaadake, et siis hiljem reaalsusega raske kohaneda poleks,» kõlas reisikaaslase ema kirjutatud soovitus. Tõsi, Istanbul tundus tõesti muinasjutuline, sest imeliselt sinine meri, Topkapi palees õitsevate rooside aroomipahvakas, omapärased, ühed vürtsikad ja teised ülimagusad söögid ning üldse mitte eestilik kliima polnud minu jaoks varem nii elavalt olemas olnud. Aga see oli siiski reaalsus, lihtsalt kõik eksisteeris Türgis, mitte Eestis.

Istanbulis on imepärased Hagia Sophia katedraal, Sinine mošee ja Topkapi palee.

Nende seinu ja lagesid katsid imeilusad pisikeste detailidega maalingud ning eriti imetlusväärsed olid Topkapi palee kahhelplaadid, mis olid kõik ükshaaval käsitsi maalitud ja andsid kokku niivõrd ideaalse tervikpildi, et millestki sellisest ei oskaks seda eelnevalt silmitsemata undki näha.

Vaoshoitud põhjaeurooplasel on Türgis võimalik saada unustamatuid kogemusi, eelkõige teenindusvaldkonnas. Aktiivselt müügiga tegelevad mehed jahmatasid mind esmalt oma ootamatu müügitaktikaga. Jäätisemüügiputkad olid varustatud kõikvõimalike kellukeste, trummide ja kõristitega, millega sai hetkelist müra tehes edukalt suure hulga turistide pilgud endale suunata.

Tundus, nagu arvaksid nad, et kui on juba turisti pilku püüdnud, siis on võit nende ning raha samahästi kui nende taskus. Paljudel juhtudel see imelikul kombel tegelikult just nii lähebki.

Mulle jäid kõige enam siiski meelde kaks kaupmeest Suurelt turult. Seal kergesti äraeksitavas poekeste rägastikus hakkas esmalt silma ja seejärel kõrva maiustusi müüv türklane, kes turistide poele lähemale jõudmisel hakkas lihtsalt valjuhäälselt hüüdma «dengi, dengi, dengi» («raha, raha, raha»).

Mõtlesin, et kas see tõesti toimib, kui lihtsalt ehmatada inimesi sellega, et karjud asjast, mille peal väljas oled, kuid tundus, et otsekohesus tasus end ära, sest poekese juurde kogunes pidevalt palju rahvast.

Samuti oli turul pea iga poe juures kaupleja, kes soovis head päeva, küsides, kuidas läheb, või üritas ära arvata vastutuleva reisiselli rahvust, pakkudes mulle enamjaolt: «Venelane? Soomlane?» Nii möödusingi järjekordsest türgi mehest, kes juba kaugelt inglise keeles ütles: «Tere hommikust, kuidas läheb?» Nähes aga, et ma temast pärast tervitamist möödusin, tegi ta veel ühe meeleheitliku katse. Olin paari meetri kaugusel, kui mees hõikas: «Hei, sa pillasid midagi maha!» Minu ümberpöördumisel türklane naeratas, võttis selja tagant salli ja lisas: «Salli, mida sa veel osta pole jõudnud.»

Istanbuli turgudel käies ei tohi ükski turist unustada tingimist, seda ma teadsin. Arvasin ainult, et sellega ma päris hästi hakkama ei saa, kuid avastasin hoopis vastupidise. Hindade tingimise kogemus oli sellel reisil üks vahvamaid üldse.

Leidsin, et lihtsaim oli hinna kokkuleppimisel uurida, kas ka eurodes on konkreetses poes võimalik maksta. Jaatava vastuse saamisel küsisin, palju hind sel juhul eurodes oleks, ning tavaliselt võtsid kaupmehed kursi ümardatult minu kasuks, nii sain eurodega kauplemisel veel parema tehingu, kui seda liiride puhul oleks võinud soovida.

Eestlasest nutiinimesena ei saanud reisilgi seadet kasutamata jätta. Tahtsin tegelikult viimase öö eel välja selgitada, mis kell ma ärkama peaksin, et kuulda hommikul moslemite palvekutset. Guugeldades sain esimeseks tulemuseks Vikipeedia veebilehe.

Püüdsin seda juba avada, kuid infot sealt ei saanud, sest telefon näitas, et ühendust pole võimalik luua. Olin segaduses, kuid siis meenus, et olen ju Türgis, kus seda lehte polegi võimalik vaadata. Ärkasin seepeale lihtsalt päikesetõusu ajal, kuid kutset ma siiski ei kuulnud.

Eripalgelistel tänavatel, turismiatraktsioonidel ja vaatamisväärsuste juures võis kohata ülimalt palju hulkuvaid kasse ja koeri.

Linn küll tegeleb kodutute kasside probleemiga, kuid nende arvukust on siiski raske kontrolli alla saada. Hea oli aga näha, et kõik loomad ei virelenud kuskil tänavanurkadel, vaid paljud neist nautisid vaba elu kohviku- ja poepidajate armuandide ja lahkuse toel.

Liikluski on jälgimist väärt, sest kui neljarealisel teel paremal pool sõitev mikrobuss vahetab tihedas liikluses raja vasakpoolseima vastu, siis teeb ta seda lihtsalt diagonaalis sõites, kordagi suunatuld näitamata, ning taga sõitjad ei paista säärase käitumise peale silmagi pilgutavat. See on eestlasele uudne elamus küll. Samas lastakse liigeldes peaaegu kõige peale signaali, kuid see kõlab linnas lihtsat kui «tere, kuidas sul läheb?» või «polegi sind ammu näinud», sest suurt viha ei tundunud signaalitamise taga olevat.

Ühe kõige erilisema suveniirina ostsin kaasa halvaad. Täiesti teistsuguseks maiustuseks muutis halvaa asjaolu, et see oli niitjas ja kiuline. Enne maitsmist tundus, nagu oleks tegemist klaasvillataolise palaga, aga kui olin tükikese hammustanud, sulas see suus kui suhkruvatt.

Umbes nädalake pärast reisi lugesin Postimehe reisiportaali artikleid ning mu tähelepanu köitis galerii türkiissiniseks värvunud Mustast merest. Esmalt ei saanud ma aru, mis seal siis on, see oligi ju nii sinine, kui ma Istanbuli külastasin. Võtsin uudise lahti ja lugesin, et värvimuutuse põhjuseks on taimne hõljum. Siis hakkas minulgi ähmaselt meenuma kohaliku giidi öeldud lause, mille seal olles ühest kõrvast sisse, teisest välja lasin, et meri on nii sinine taimede pärast. Hea, et vähemalt hiljemgi giidi jutule pihta sain ega jäänud oma valearvamusega, et Must meri ongi kogu aeg sellise värvusega.

Istanbul on seega suurepärane reisisihtkoht inimesele, kes tahab välja astuda mugavustsoonist ja kogeda midagi sootuks teistsugust kui seni, sest silmaringi avardavaid paiku ja tegevusi jagub linnas igale maitsele.

Tagasi üles