Konservipurgiga mõmmide keskel ehk automatk USA läänerannikul

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Automatk Ameerika Ühendriikides kuulub paljude inimeste reisiunistuste nimekirja. Mööda laia maanteed kulgemine on üheaegselt põnev ja lõõgastav. Põnev eelkõige seetõttu, et USA on tohutult suur ja sellele suurele maalapile mahub palju vingeid kohti. Vaid paaritunnise autosõiduga võib vahetada ranna lumise mäetipu või kõrbe lopsaka metsa vastu.

Baltic Toursi tootespetsialist Svea võttis mõni aeg tagasi ette automatka Ameerika läänerannikul ja tema kogemusest ning tähelepanekutest saadki lugeda allpool.

Suurlinnast looduse rüppe

Minu reisiseltskonna lääneranniku seiklus sai alguse ühel päikeselisel päeval San Franciscost. Peale kolme päeva linnamelu nautimist oli aeg kõrghooned selja taha jätta ning looduse rüppe põrutada.

Hommik Big Suris
Hommik Big Suris Foto: Baltic Tours

Esimeseks sihtkohaks oli kuulus Big Sur ehk rannikuäärne piirkond San Francisco ja Los Angelese vahel, mida läbib üheks maailma kauneimaks maanteeks ristitud Pacific Coast Highway, teise nimega Highway 1.

Sinka-vonka kulgev maantee pakub eelkõige hingematvalt kauneid vaateid Vaiksele ookeanile ja mägisele rannikule kuid ka närvikõdi, sest ühel pool teed laiub suuremalt jaolt kuristik. Meie jõudsime mereäärsele maanteele nagu tellitult just „kuldsel tunnil“ ehk päikeseloojanguks. Olen kindel, et meie kogemus oli selle võrra kordades meeldejäävam.

Võib tunduda, et Big Sur ongi mõeldud lihtsalt läbi sõitmiseks, kuid nii see ei ole. Rannikult leiab armsaid linnakesi kus peatuda, kuulsa McAway kose, millest pildi tegemine on poole kohaga kohustuslik ning suurel hulgal

matkaradu, mida avastada.

Pargist parki

Edasi oli meil plaanis külastada kuulsat Yosemite rahvusparki, kuid kahjuks jäi see seekord ära. Nimelt võib juhtuda, et varakevadisel ajal on kõrgemates kohtades veel paks lumi maas ning mõningad teed seetõttu läbimatud.

Õnneks leiab läänerannikult rahvusparke nagu metsast seeni peale vihma. Niisiis valisimegi uueks sihiks Yosemitest veidi allpool asuva Sequoia and Kings Canyon rahvuspargi, mis nagu esimenegi, on koduks maailma suurimatele puudele – hiidsekvoiadele. Nende hiiglaste kõrval seismine võtab tõesti hinge kinni ja kaela kangeks!

Närvikõdi lisab teadmine, et tegemist on piirkonnaga, kus elavad mugavalt erinevat liiki karud, kelle tõttu on laagriplatsidele toodud raudkastid, kuhu ööseks kogu telgis või autos olev toit lukustada tuleb. Nimelt on mõmmid ühed parajad maiustajad ja toitu täis autod nende jaoks nagu konservipurgid.

Veidralt mitmekülgne Surmaorg

Kuna meie ringreis kestis vaid seitse päeva, siis ei olnud meil aega niisama passimiseks ning järgmisel päeval ootas meid taas maantee ja uus siht. Seekord võtsime suuna Death Valley ehk Surmaoru poole. Tasub öelda, et kevad ja sügis on selle paiga külastamiseks ideaalsed, sest keskmine päevane temperatuur ei küündi üldjuhul üle 30 kraadi. Suvel võib temperatuurinäidik küündida aga üle 40.

Paljude arvates on Surmaorg lihtsalt lai kõrb ja tühi väli. Kõrb on ta küll ja lai on ta ka, aga selle „kausi“ põhjast leiab tohutult palju põnevaid, omapäraseid ja kauneid paikasid.

Näiteks on Surmaorg koduks Põhja-Ameerika madalaimale punktile Badwater Basin’ile, mis asub 85 meetrit allpool merepinda. Laia soolavälja lähedalt leiab omapärase Artist’s Palette’i. See kivimites leiduva metalli oksüdeerumise läbi värvikirevaks muutunud mäekülg on kui lilleväli keset muidu ühevärvilist maastikku.

Üks parimaid paiku orus päikeseloojangu nautimiseks on 1669 meetri kõrgusel asuv Dante’s View vaatepunkt. Sealt kõrgelt avanev vaade annab veelgi parema arusaama ümbritsevast vahelduvast maastikust, mis nagu näha, hüppab miinus 86 meetrist pluss 1600 meetrini.

Kõrbele omaselt leiab Surmaorust ka liivadüünid. Mesquite Flat Sand Dunes düünidel ringi jalutades tekib vägisi tunne, et järgmise tipu tagant vaatavad vastu kaamlid ja beduiinitelk. Nii see siiski ei ole.

Looduse ilu- ja jõunumbrid Grand Canyonis

Grand Canyoni äärel seistes ja põhjatusse kanjonisse vaadates leiab end tahtmatult mõttelt, et looduse jõud on midagi, mille kõrval inimene on kui pisike sääsk. Meie külastasime kanjoni lõunapoolsemat äärt, sest just nagu Yosemite rahvuspargi puhul, oli kanjoni põhjapoolsel „kaldal“ veel lumi maas.

Plaanisime ette võtta ka väikese matka South Kaibab nimelisel rajal, mis on üks mitmest kanjoni põhja viivast matkateest, kuid plaanitud poole asemel jõudsime lõõskavas kuumas vaid esimese punktini, milleks oli Ooh Aah Point. Tõelistel matkasellidel on võimalik laskuda ka kanjoni põhja, seal ööbida ja siis järgmisel päeval kas jalgsi või eeslitega taas üles tulla.

Näpunäiteid järgmiseks korraks

Meie matk leidis lõpu inglite linnas Los Angeleses ning peab tunnistama, et osake südamest jäi kuhugi sinna kanjonite ja hiiglaslike puude vahele. Minu esimene automatk ei jäänud kindlasti viimaseks ning neile, kes sellele mõtlevad, kuid veel veidi julgustust vajavad, ütlen ma järgmist:

  • Ameerikas autoga liiklemine oli üllatavalt lihtne. Jah, liiklust on kordades rohkem, kuid enamjaolt on teed laiemad kui meil, hästi tähistatud ning heas korras.
  • Kui otsid võimalust end argirutiinist välja lülitada, siis matk loodusesse nii USAs kui mujal on selleks ideaalne viis. Plusspunkte lisab kohatine telefonilevi puudus, mis sunnib kõik nutiseadmed kotipõhja jätma.
  • Väikesed külakesed ja linnakesed, kus teel olles ööbitakse on samuti suur osa reisikogemusest. Suurlinnad on põnevad, kuid pakuvad siiski teatud määral „pakendatud“ elamust.

Kui Sul tekkis nüüd ka tunne, et automatk Ameerika Ühendriikides tuleb tulevikuplaanidesse võtta, siis Baltic Tours on kokku kogunud väikese valiku kohapealsetest valmispakettidest. Pakettidesse on kokku pandud marsruut koos sõidujuhistega ja majutus sobivates kohtades. Lisaks tuleb broneerida veel autorent ja lennupiletid ning seiklus võib alata!

Foto: Baltic Tours

Vaata lisaks: www.baltictours.ee

Copy
Tagasi üles