Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Lanzarotel on aiad täis kaktuseid ja eluruumid asuvad koobastes

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Kunstnik, arhitekt, skulptor, aednik ja fotograaf César Manrique (1919–1992) on Lanzarote kaubamärk. Pealegi just tänu temale ei ole see saar üle ujutatud turistidega samal määral kui kõrvalsaared.

Arhitektina keelas Manrique ehitada kõrgemaid kui kolmekorruselisi hooneid ja need üksikudki suured hotellid rajati siis, mil ta oli 1960. aastatel mõnda aega Ameerika Ühendriikides. Tänu sellele mehele on Lanzarotel palju ülihuvitavaid kohti, ära on kasutatud vulkaanilisi kaljusid ja kujundatud aedu, mis ei vaja kastmist, sest põhjavett saarel polegi.

Kõik Kanaari saared on vulkaanilise tekkega, samas aga nii eriilmeliste vulkaaniliste maastikega, mis välistab igasuguse sarnasuse. Tenerife saare El Teide ja Lanzarote saare Timanfaya rahvuspark on ikka väga erisugused.

Timanfayas ei leidu ühtegi eriti kõrget mäge: ka kõrgeim neist on vaid 670 meetrit üle merepinna. Saare vulkaanid on aga vägagi elus. Kuigi viimased märkimisväärsed pursked leidsid aset 19. sajandil, on vaid mõni meeter maapinnast allapoole temperatuur +400 °C! Selle kinnituseks küpsetab kohalik restoran oma kartulid ja lihad grillil, kasutades looduslikku kuumust.

Lanzarotel on koguni kaks pealinna. Endine keskus Teguise asub merest eemal sisemaal Santa Bárbara kindluse jalamil. Praegu on see vaikne väikelinn traditsiooniliselt valgeks lubjatud hoonetega, kus tegutsevad restoranid, baarid ja poed ning mõni muuseum. Asula elavneb vaid pühapäevase turu ajal. Kindluses on piraatide muuseum: kohalikud pidid 450 aasta jooksul piraatide ründeretki välja kannatama.

Alates 1779. aastast on Lanzarote pealinn Arrecife, mereäärne suur sadam, et rahuldada kaubanduslikku suhtlemist. Turistidele ei paku see palju ning ka hotelle leidub seal vähe. Huvilised kurseerivad enamasti kahe vana kindluse, San Gabrieli ja San José ümbruses, kus asuvad muuseumid.

Lagomar on justkui «1001 öö» muinasjuttudest välja ilmunud kõrgel kaljude sees olev koobasloss, mille algselt mõtles välja ja kujundas kuulus arhitekt Manrique ise. See ehitati ühe Briti kinnisvaraarendaja jaoks, aga veel nüüdki seostatakse ehitist egiptlasest filmitähe Omar Sharifiga, kes sai maailmakuulsaks «Doktor Živago» peaosalisena.

Kui 1973. aastal käisid Lanzarotel Jules Verne’i «Saladusliku saare» ainetel valminud filmi võtted, külastas Sharif koobaslossi ja ostis selle ära. Endisel omanikul hakkas aga kahju ja teades egiptlase kuumaverelisust ning viletsat kaardimänguoskust, võitis ta koobaslossi kiiresti tagasi.

Hilisemad omanikud täiendasid kompleksi loendamatute treppide, tunnelite, terrasside, purskkaevude, rõdude ja puhkeplatvormidega. Aste-astmelt, läbides tunneleid ja käike, saavad külastajad ronida mööda kaljuseina ülespoole, jõudes lõpuks peenelt sisustatud koobaskorterisse. Seal on kõik olemas: magamistuba, kaardimängutuba, kaljuseinast väljapoole ulatuv klaasseintega puhkeruum, köök, pesuruum. Ei leidu trepimadet, kaljuorva, terrassi või platvormi, kust ei avaneks hunnitu vaade punakatele kaljudele, allolevale järvele, rikkalikult õitsvale taimestikule või ümbritsevale mägisele maastikule.

Kaktusaed on järjekordne Manrique’i kingitus loodussõpradele. Umbes 10 000 kaktusetaime paigutus annab maksimaalse efekti, sest aed asub justkui amfiteatris.

Vana kivimurd on ümbritsetud vulkaanilistest kivikamakatest ehitatud seintega, mis moodustavad astmeid, terrasse ja platvorme. Kaktuste vahel paikneb hulgaliselt vulkaanilisest kivimist punakas-pruunikaid abstraktseid skulptuure, mis maksimaalse efekti saamiseks peegelduvad tiigikeste vees. Restaureeritud tuuleveski terrassile pääseb mööda spiraaltreppi, kust avaneb suurepärane vaade aiale ja taamal kõrguvatele mägedele.

Seoses kaktuste ja Lanzarotega ei saa märkimata jätta tõsiasja, et viigikaktuste lehtedel elunevatest parasiitidest, košenillitäidest, valmistatakse tuntud värvainet, karmiinpunast, mis on kasutusel kosmeetikas ja mida kunagi pruugiti isegi riiete värvimisel.

Nööpnõelasuurused täid moodustavad kaktusel valge kihi. Ainult tibatillukeste emaste košenillitäide katkipigistamisel saab punast ainet. Lanzarotel oli selliste viigikaktuste kasvatamine värvi saamiseks suur äri enne turismibuumi, nüüd pole põllundusega enam nii rentaabel tegelda ning suuremad kasvandused tegutsevad Mehhikos ja Peruus.

Lanzarotet võikski nimetada koobaste saareks. Kanaaride ajaloost on teada, et esmased asukad guantšid elasidki koobastes, enne kui hispaanlased saared üle võtsid. Hiljem olid suured koopad head peidukohad piraatide röövretkede ajal.

Suurim koobas on Los Verdes, kuhu turiste lastakse sisse vaid giidi saatel. Tegelikult on see tohutu suur pime ja sünge labürint, millega tutvumiseks kulub terve tund. Esmalt tuleb treppidest korduvalt üles-alla ronida ja kitsastest käikudest külg ees läbi suruda. Alles seejärel saab avarates koopasaalides ringi vaadata ning imetleda oskuslikult peidetud valgustuse taustal maaliliselt punaste, kollaste ja mereroheliste kaljude mitmekesisust.

Mere ääres asuv Jameos del Agua koobas, mis ei paikne Los Verdesest eriti kaugel, jätab aga hoopis helgema tunde: käike ümbritsevad kõrged, rohelusega kaunistatud kaljuseinad, mille ääres saab mõnusalt kohvitada. Samas viivad laiad trepid allapoole koopasse järvesilma juurde. Kuna vesi on olnud iidamast-aadamast kaitstud otsese päevavalguse eest, siis püsiasukatest vähid kaotasid oma algse värvi, olles nüüd lausa valged. Jameos del Agua kujundus on samuti Manrique’i fantaasia tulemus.

Los Hervideros on järgmine koobaste, õigemini grottide süsteem, mille kõrvalolev mässav ookean on aegade jooksul vulkaanilistesse kaljudesse uuristanud ning kus lainete vaht ja piisad ka kaugemal seisja niiskeks kastab. Nendes koobastes valitseb vesi. Turistidele on tehtud trepikesi ja rajakesi, et vete mängu lähemalt uudistada.

Kokkuvõtteks peab ikkagi ütlema, et Lanzarotele (ja teistelegi Kanaari saartele) minnakse ju ikkagi päikest võtma. Kuigi ülejäänud saar on huvitav ja mitmekesine, ei tuldaks randadeta kuidagi välja. Costa Teguise, Puerto del Carmen ja Costa Blanca on turistidele mõeldud piirkonnad hotellide, restoranide, randade ja kõige muuga, mida puhkajale vaja. Olgu plaaž lai või kitsas, lage või kaljusem, päike võtab ühtmoodi kuumalt, ja seda ongi turistidele vaja.

Tagasi üles