Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Esimesed eestlased müstiliste Ica kivide muuseumis

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Peruu Ica kivid on üks nendest rohketest fenomenidest, mis Lõuna-Ameerikas palju emotsionaalseid vaidlusi tekitavad. Tegemist on nähtusega, mida peavoolu teadlaste arvates lihtsalt ei saa eksisteerida, mistõttu on kivid tõmbenumbriks erinevatele avatud meelega maadeavastajatele. Nende nägemiseks tuleb aga kõigepealt Peruusse sõita.

Veerand miljoni elanikuga Ica linna saamiseks tuleb pärast lennureisi istuda pealinnas Limas ümber liinibussile, mis mööda Pan-Ameerika kiirteed lõunasse kihutades teid viie tunniga kohale viib.

Tegelikult oleks sealkandis olles mõttekas koht sisse võtta Ica lähedal asuvas Huacachinas, mis on piirkonna kõige võluvam ja elegantsem paik. Tegemist on liivadüünidest ümbritsetud kõrbejärvekesega, mille ümber leidub rohkesti casa’sid (troopilise loodusega aedu – toim), kuhu teid lahkesti sisse palutakse. See on oaas, kust ei ole niismaa lihtne lahkuda – tema paradiislik maailmast eraldatuse fluidum imab oma turvatundega endasse iga ringiuitaja, kaotades soovi rännata ohte täis tundmatusse. Huacachina on hea staap, kus sepistada külaskäiku kurikuulsasse Ica kivide muuseumisse.

Pole kahtlustki, et mõningast konspiratsiooni see ettevõtmine vajab, sest muuseum on nüüdseks ametlikult suletud, kuna Peruu riik on tunnistanud kivid võltsinguks, lõpetanud muuseumi riikliku toetamise ning kuulutanud muuseumi omaniku dr Javier Cabrera paariaks. Kogu häda on selles, et kividel on kujutatud asju ja nähtusi, mida ametliku ajalooteaduse jaoks ei eksisteeri. Muuseumisse saamiseks tuleb kontakti otsida kohalikega ja olla oma soovis veenev, ning varem või hiljem leidub keegi, kes omakorda kellegi kaudu helistab kellelegi, kes tunneb Cabrerat.

Tasuks arstimise eest

Muuseum asub Ica peaväljaku ääres koloniaalaegses hoones, mis kaotas teise korruse 2007. aasta maavärinas. Maja on olnud juba koloniaalajast saadik ühtlasi Cabrerade elamu.

Kokkulepitud kellaajal avab ukse Cabrera sekretär, kena daam, kes pole varem midagi kuulnud Eestist ega eestlastest. Igatahes tekitab see asjaolu temas segadust, sest ta ei suuda sellist kohta leida ka seinal rippuvalt maailmakaardilt. Varsti saab ka asi selgeks: koht on selleks liiga väike, et seda mõnekümnesentimeetrisel kaardil üles leida. Proua jääb endale kindlaks – kogu muuseumi tegutsemise vältel pole siin varem kedagi Eestist käinud.

Poole tunni pärast saabubki keskealine Javier Cabrera, kes paneb meid istuma muuseumi kabinetiruumi nahktoolidesse ning alustab hingestatult paaritunnilist sõnavõttu Ica kivide loost ja tema perekonna rollist selles.

Kogu asi olevat alguse saanud 1961. aastal, kui tema isale, samuti dr Javier Cabrerale, kingiti sünnipäevaks üks nendest imelikest kividest. Pärismaalased said kiiresti aru, et Cabrera on kividest tõsiselt huvitatud, ja hakkasid neid talle arstiteenuse honorarina kaasa tooma. Kive kogunes aja jooksul tuhandeid ning tasapisi kujunes Cabrera keskseks tegevuseks nende uurimine, ta avas kivideteemalise muuseumi ja avaldas neist uurimusi.

Kivide tähtsus seisneb selles, et neil on kujutatud erinevaid eelajaloolisi loomi, peamiselt sauruseid, kes figureerivad sageli ka koos inimestega. Paljusid loomi kujutatakse vägagi sarnaselt sellega, millistena on teadlased leitud luude põhjal nende välimuse taastanud.

Leidub ka muid kujutisi, mis ajalooteadusega ei klapi. Näiteks teleskoopidega taevatähti vaatavad inimesed, kolmemõõtmeline südamejoonis või detailne südamesiirdamise operatsiooni ülesjoonistus, leidub ka lihtsalt teadusele tundmatuid olevusi. Paljudel kividel on sauruseid kujutatud inimeste koduloomadena või on üles tähendatud julmi võitlusstseene nendega.

Nägime ja katsusime ka meie neid kivisid. Enamik kive, mida muuseumis on nüüdseks umbes 11 000 (kokku hinnatakse nende arvuks 15 000), seisab laoruumis riiulitel ning paljud neist on lukustatud terasvõrkude taha, kuna omanikud peavad jätkuvalt neid esemeid erakordselt väärtuslikeks.

Nende suurus varieerub paarikümnesentimeetrise läbimõõduga kividest umbes meetriste lahmakateni. Joonistused on kividesse sisse graveeritud peente joontena, kõik kujutised eri kividel on selgelt samas stiilis, mis jätab ühtse ajastu koolkonnapõhise mulje. See peaks ka välistama ametliku seisukoha, et kive on pika aja vältel treinud paljud eri inimesed, et neid siis suure kasuga maha müüa.

Võiks öelda, et tegemist on omamoodi raamatukogu või infopangaga tulevastele põlvedele, kus on jäädvustatud olendeid ja tegevusi, mis olid omased neid teinud inimestele. Selliseid kive leidsid väidetavalt 16. sajandil juba hispaania kolonisaatorid ja neid leitakse veel siiani.

Cabrera rääkis muuhulgas, et kuna kivid on vulkaanilist päritolu andesiidist, on sellise joonise sissegraveerimine suur töö ning see ei klapi kuidagi asjaoluga, et kive toodi tema isale väikeste arstiteenuste eest. Tema väitel olid need kivid lihtsalt kättesaadavad, neid leiti kindlas piirkonnas nii maa seest kui ka näiteks jõekaldalt, ja seetõttu neid ka toodi. Ka ei olnud indiaanlastel sel ajal käepärast piltide tegemiseks vajalikke instrumente, eriti sellise hulga valmistamiseks. Tavalistel külaelanikel – võimalikel massivõltsijatel – ei saanud ka olla sedavõrd häid teadmisi erinevate sauruste ja teiste väljasurnud loomade välimusest ning paljusid kividel kujutatud stseene ei oleks nad lihtsalt suutnud välja mõelda.

Riik ei toeta

Cabrera on lasknud mitteametlikke kanaleid kasutades teha Ameerika Ühendriikides kividest ka radiosüsinikumeetodil põhinevaid analüüse, mis on näidanud nende vanuseks 63 miljonit aastat. Labor on keeldunud andmeid avalikustamast, sest kardab sattuda teadusringkondades naerualuseks. Nii pidi lõpuks sulgema ka muuseumi, sest riik lihtsalt ei saa toetada ja tunnistada tõelisteks artefakte, mis räägivad sedavõrd suurelt ametliku teadusparadigma vastu. Kogu loost on Cabrera kirjutanud ka raamatu.

Teadlasi häirivaid kive on seostatud ka Erich von Dänikeni loodud iidsete tulnukate teooriaga, millest lähtuvalt oleksid kivid valmistanud kas kunagi maad külastanud tulnukad või siis inimesed tulnukate näpunäidete põhjal. Kuni teadlased keelduvad kivisid ametlikult uurimast, jääbki asi selgusetuks ja igaühel on õigus pooldada just sellist seisukohta, mis talle meeldib.

Tagasi üles