Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Uus-Meremaal saab järele proovida tulikuumad allikad ja krõbekülmad liustikud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Ühel hetkel tundsin lihtsalt, et unistamisest enam ei piisa, ning otsustasin küllaltki spontaanselt lennata terveks aprillikuuks Uus-Meremaale, kus sel ajal on varjus värskendavalt jahe, päikse all aga higistama ajavalt palav.

Ühe kuuga tegin Uus-Meremaad moodustavatele Põhja- ja Lõunasaarele tiiru peale. Enne reisi räägiti mulle, et Lõunasaar on Põhjasaarest mitu korda ilusam, sest seal on neli aastaaega, mäed kaks korda suuremad ja nende tipud liustikega kaetud, tänu millele avaneb igast ilmakaarest vaade sinistele järvedele, jõgedele või koskedele. Mõlemad saared osutusid lõpuks põnevaks, kuid Lõunasaarel on loodus tõepoolest maagilisem ning ka seiklusi tuli ette rohkem.

Teele asusin üksi ning reisi jooksul kohtusin peale kiivide – nii kutsutakse Uus-Meremaa elanikke – ja maooride ka paljude teiste rahvustega. Siit ka minu vastus neile, kes imestavad, kuidas ma julgen üksinda reisida: «Ma ei reisi kunagi üksi, inimesed on alati sihtkohas olemas.»

Uus-Meremaale jõudnuna võtsin esmalt ette teekonna Hot Water Beachile Põhjasaarel, kus tuleb maapõuest otse rannaliivale 60–90-kraadist vett – kuumust on eriti hästi tunda mõõna ajal. Siis saab endale labidatega kaevata kuumaveeaugu, lasta ookeaniveel tulikuum vesi veidi maha jahutada ning nii südaööni sulistada.

Kaunitest järvedest Uus-Meremaal puudust ei tule. Taupo linnas Põhjasaare südames asub riigi suurim vulkaaniline järv, mille ümber matkamiseks kuluks terve nädal. Kel aga aega üle, saab sinna tööle minna sukeldujana, sest järvel asub kuulus parv, kuhu nii golfisõbrad kui ka -professionaalid üritavad oma palle loopida. Õnnestub see vaid vähestel.

Maailma suurim osooniauk

Lõunasaare põhjarannikul asuv Nelsoni ja Tasmani piirkond on kuulus aasta ringi särava päikese ja valge liivaga randade poolest. Rannamõnusid tasub sealkandis siiski nautida ajal, mil päike on pilve taga, sest Uus-Meremaa on kurikuulus oma ohtliku päikesekiirguse poolest. Saareriigi kohal asub maailma suurim osooniauk ning UV-indeks võib ulatuda lausa 14ni. Kui Californias on rannad paksult rahvast täis, siis Uus-Meremaal pidavat ka suvekuudel päevitajaid vähe olema – inimesed tõesti mõistavad, et nahk on inimese suurim organ.

Seepärast tuleb hästi ära kasutada ka varahommikusi tunde. Lõunasaare siseosas Wanakas leidus selleks hea võimalus, sest seal sai päikesetõusu nautides ronida Roy mäe otsa, mis on üks Uus-Meremaa järsemaid mägesid, olles seejuures kõigest 1830 meetrit kõrge. Mäelt laskudes rõõmustasin eriti oma varase ärkamise üle, sest lõõmavas päikeses üles rühkijate nägudelt peegeldus mulle vastu kurnatus.

Pärast paari ööd looduskaunis Wanakas sõitsin Queenstowni, mis on tuntud kui Uus-Meremaa turistide pealinn, mida külastab päevas keskmiselt 90 000 turisti. Rahvarohke koha iseärasus on pikad poodide ja pubide tänavad, turistidele mõeldud atraktsioonid, rohked ekskursioonipakkumised ja kõik muu, mida raha eest osta saab. Muide, õlut müüakse seal liitrise kannuga, mitte pooleliitrise klaasiga.

Queenstownist on paras sõita päevaks reisile ühte maailma looduskaunimasse kohta Milfordi Soundi, kus on hiiglaslikud mäed, kuid mägede vahel on ookeaniga ühendatud kitsas väin, kus tehakse pooleteisetunniseid praamireise. Ilm oli sajune ning seetõttu nägin vihmaveest tekkinud tuhandeid jugasid. Praamimeeskond soovitas mul aluse vööri minna, et nautida ühe suurima liustikuveest toituva joa langemist otse 155 meetri kõrguselt alla tormava veejoa all. Ega praam täitsa joa alla sõitnud, kuid nii lähedale, kui võimalik. Tegin oma jopele ja saabastele kvaliteedikontrolli ning õnneks pidasid need vastu – ülakeha ja varbad olid kuivad, kuid püksid läbimärjad.

Teravad elamused jääl

Kustumatu elamuse sain Franz Josefi liustikul, kus juba varastel hommikutundidel pandi meie närv proovile. Mäestikus muutub ilm minutitega ning alguses öeldi, et meid helikopteriga liustikule viima pidanud piloot pole nõus lendama. Kohalikud jõudsid kokkuleppele, et läheme liustikule lihtsalt kõndima, kuid lõpuks ütles piloot: «Ah, riskime! Pole vast ikka nii hull.»

Helikopterist tunduvad mäed, liustik ja kivid väiksed, ent kui jõudsime hütti, milles ööbisime, siis mõistsin taas kord, kui võimas on loodus. Järgmisel hetkel olime juba liustikel, naelikud saabaste all. Uus-Meremaal on ühed maailma kõige järsemad liustikud ning mina ei olnud seni selle pealegi tulnud, et seal kõndimine võib olla eluohtlik. Ausalt öeldes polnud mul õrna aimugi, kui libedad ja teravad liustikud on, sest võrdlesin neid järvele tekkiva jääga. Instruktorid ütlesid, et ma ei tohi ühtegi üleliigset liigutust teha, sest kui kukun, siis libisen mitmekümnemeetrisesse auku, kust isegi nemad mind enam kätte ei saa.

Tagasi kivide peale jõudsime ajal, mil päike oli juba loojunud ning tähed särasid taevas. Matkakaaslased ütlesid, et kividel on palju ohtlikum ronida, kuna need on lahtised, aga mulle tundus kõik, mis pole libe, justkui liivapaber. Liustik muutus pärast päikeseloojangut jäiselt siniseks ning õhk krõbekülmaks. Filmidest tuntud liustiku varisemise hääl pole pelgalt heliefekt, vaid hirmutavalt müstiline, kajav looduslik heli. Liustikuekspeditsioon andis mulle võimaluse tunda surmahirmu.

ERILINE UUS-MEREMAA

  • Uus-Meremaal on maailma suurimad, 70-sentimeetrised angerjad.
  • Ligi 30 protsenti maismaast on kaetud metsaga ning 60 protsenti kasutatakse põllunduseks.
  • Kõige arenenum majandusharu on turism, teisel kohal on põllundussaaduste eksport.
  • Uus-Meremaa veinitoodang moodustab vaid ühe protsendi kogu maailma toodangust, kuid veinid on tuntud oma maitseomaduste poolest.
  • 250 MB internetti maksab turistile tavaliselt 4,3 eurot.
Tagasi üles