Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Džungliinimesed Lakandonid kahe ilma vahel

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Lacandoni indiaanlane. | FOTO: TopFoto / SCANPIX

Daniel Chankin tuli linna vaid selleks, et külastada lakandonidele pühendatud muuseumi, kus ta koos oma ämmaga käsitööd müüb. Daniel on üks 700st Lacandoni piirkonna elanikust, kes veel senimaani elab paksus Mehhiko vihmametsas, vahendas BBC.

Lakandonide nimi anti kahele grupile inimestele, kes põgenesid paksu džunglisse hispaanlaste rõhumise eest. Nad elasid džunglis järgmised 500 aastat, välismaailmaga oli neil minimaalne kontakt ja ennast nimetasid nad hach winik’ideks ehk tõelisteks inimesteks.

Nii kestis nende elu kuni 20. sajandini, kui arheoloogid, misjonärid ja metsamehed hakkasid nende koduõuele trügima. Nüüdseks on neist mehhiklaste silmis saanud pikkade mustade juuste ja valgete hõlstidega veidrikud.

Chiapase osariigis on konfliktid maa pärast üsna tüüpilised. Kui valitsus andis Lacandoni maiadele veel 248 000 hektarit maad, siis teised, keda valitsus oli varem innustanud nendel aladel elama, ei olnud otsuse üle kuigi rõõmsad. Sellest ajast peale käib maa pärast tõsine võitlus.

Võitlus ei käi aga ainult huvigruppide vahel, vaid oma sõna ütlevad vahele ka  tööstused. Viimaste hinnangute järgi on kunagistest vihmametsadest alles vaid kümme protsenti, sest ülejäänu on karjafarmide ja puidutööstuse tõttu maha lõhutud. Veel vaid 60 aastat tagasi elasid Danieli vanemad täielikus isolatsioonis sügaval vihmametsas. Nüüd on seal piirkonnas aga rohkem kirikuid kui inimesi.

Lacandoni maiade algupärasest usust ei räägi enam aga keegi. Seda, mis toimus metsas enne kristlust, mäletavad vaid kõige vanemad inimesed, kuid nemad keelduvad sellest rääkimast, sest peavad seda nüüdsete traditsioonide järgi juba patuseks. Kuna vanavanemad ei ole tahtnud oma lapsi algse usu järgi õpetada, ei tea noored sellest enam midagi.

Kuigi maiad elavad sügaval metsas, elatavad nad end turismiga: mõned neist ehitavad metsaonne seiklushimulistele turistidele ja teised on jällegi sertifitseeritud giidid. Metsad peidavad endas peale hääbuva rahvakillu veel ka maiade kadunud linna Lacanját, mida turistid alati kaemas käivad. Kõik säilinud varemad on kaetud värviliste sammalde ja kiviseinte ümber põimunud väätidega. Vaatamata asjaolule, et arheoloogid avastasid selle ala juba 1930. aastal, ei ole veel keegi tulnud seda välja kaevama ning see on jäänud saladuslikuks.

Kuigi tööd jagub ja suurlinnad ei ole kaugel, elab Daniel endiselt puuonnis ning ootab vihmahooaega, et saaks püüda puu otsast alla kukkuvaid kameeleone. Kohalikus poes müüakse aga läänelikku kokakoolat, pea kõigil lakandonidel on auto ning nende lapsed keelduvad maia keelt rääkimast.

Siiski on maiade järeltulijatel säilinud suurepärane oskus tunnetada loodust ja džunglis märkamatult ringi liikuda. Nad tunnevad hetkega ära mürgised taimed ja teavad neist pajatada nii mõndagi. Mürgisest chechem’i-puust on vastumürk alati kõige rohkem saja meetri kaugusel, chaki-puu võtab ära soolatüükad, olemas on ka puu, mis parandab kõik sünnitusjärgsed haavad.

Kaotanud kontakti maiade kunagiste tavadega ja olemata täiesti seotud tänapäevase modernse kultuuriga, kõiguvad täiskasvanud lakandonid kahe maailma vahel, leidmata endale kohta kummaski. Ilmselt on vältimatu, et järgmine põlvkond haarab näppu nutitelefoni ja seob kaela lipsu.

Tagasi üles