Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Reisikiri: viimased Mongoolia rändajad kolivad linna

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Hobune on Mongoolias iseenesest mõistetav – Prževalski ehk Mongoolia metsik hobune. | FOTO: Erakogu

Lend Kõrgõzstani pealinnast Biškekist Mongoolia pealinna Ulaanbaatarisse kulgeb üle lumiste mäenõlvade sinise taevavõlvi taustal. Vahetult enne maandumist löövad taevaluugid Sinise Taeva Maa kohal lahti. Tšingis-khaani lennuväli tervitab saabujaid paduvihma ning betoonist maandumisrajaga (nagu Tallinnas vanasti Peterburi maantee), mis teeb lennureisi viimase osa küllaltki ärevaks.

Tšingis-khani ratsamonument on suurim omasuguste seas. | FOTO: Erakogu
Mongoolia lipp parlamendihoone katusel. | FOTO: Erakogu
Mongoolia ger. | FOTO: Erakogu
Mõnikord turistilõks, mõnikord eluase. | FOTO: Erakogu

Mongoolia on maa, mis ühendab ilusa metsiku tühjuse eriskummalise kultuuripärandiga ja äratab sellega globaliseerunud ja ühtlustunud maailmas elavat huvi. Eestist 34 korda suurem ning maailma kõige väiksema rahvastikutihedusega riik on siht neile, kes tüdinenud populaarturismist ning soovivad leevendada rännupalavikku ja rahuldada uudishimu millegagi, mis on puutumatu ja loomulik. Mongoolia on paik, mida on õnnistatud mitmekülgse hingematva maastiku ja ülirikkaliku maapõuega.

Rännakul Kagu-Mongoolia kivisöerikkast Gobi kõrbest (gobi tähendab mongoli keeles tühja maad) loodesse UNESCO maailmapärandi hulka kuuluva Uvsi järveni saab esmalt näha sadade kilomeetrite võrra rohtlavööndisse tunginud liivaluiteid ning seejärel mägedes taevasse pürgivat tundrat.

Nagu kogu maailmas levib Mongooliaski viimastel aastatel uusromantiline rahvuslus ja patriotism, mis ühelt poolt annab tõuke populaarturismi kasvule, ent teisalt suurenab hirmu kõige võõra ees. Erinevalt Euroopast ei igatseta siin taga renessansiaja humanismi ega 19. sajandi kultuurilist ärkamist, vaid 13. sajandi suurejoonelisust ja jõudu, mille toel nende esivanemad Euraasia mandrit hirmuvalitsuse all hoidsid ning valitsesid ala praegusest Põhja-Koreast Ungarini ja Põhja-Jäämerest India ookeanini.

Ligi 2500 aastat Sise-Aasia raskes kliimas rändurielu elanud mongolid said pärast Mongoli impeeriumi lagunemist alandust tunda esmalt Hiina, seejärel Nõukogude Liidu käsu all. Kõik see, samuti 21. sajandi ränk üleminek turumajandusele on jätnud siia sünge jälje. Vestlus kohalikega Ulaanbaatari äärealadel annab tunnistust, et püüd oma kultuuri elus hoida on siin pinnapealne, isegi pealinlaste patriotism mõjub kunstlikult, kuna püsib pea täielikult Tšingis-khaani kultusel.

Ulaanbaatarist idas hakkab silma järjest rohkem eriskummalisi, Mongooliale omaseid vaatepilte: üksik karjus kondab keset üüratut rohuvälja, tuttavad sõidavad autodega  tihedalt kõrvuti, et mitte katkestada vestlust, buss keerab maantee asemel «Mongoolia kiirteele» (kohalikus slängis tähendab see risti läbi looduse sõitmist).

Pärast mõnetunnist sõitu jõuame Hustai rahvusparki, mis asub pealinnast sadakonna kilomeetri kaugusel. Rändrahnudega kaetud laugetel nõlvadel jooksevad metsikud hobused. See liik, Prževalski ehk Mongoolia metsik hobune hävis looduses 1960. aastatel, kuid on paljunenud loomaaedades ja tagasi loodusesse asustatud.

Hustai rahvusparki on iga kümmekonna kilomeetri järel püstitatud punt ger’isid (mongoli jurta), mis täidavad üle Mongoolia järjest sagedamini turismiatraktsiooni, mitte eluaseme rolli.

Mongolitest elab tänapäeval nomaadielu vaid kolmandik, mis on 1980. aasta 80 protsendiga võrreldes tohutu muutus. Tuhandete aastate pikkune traditsioon sai esimese hoobi sotsialismi esimestel aastakümnetel, kui suur hulk mongoleid kogunes linnadesse tööle.

Ulaanbaatarist pärit inglise keele õpetaja Myagmarsuren rõhutab, et hoolimata järgmiste põlvede suurest soovist pärast Nõukogude Liidu lagunemist tagasi maale pöörduda, ei ole noorem põlvkond suutnud nomaadieluga aasta ringi toime tulla, sest neil pole esivanemate oskust loomi karjatada ega loodust tunnetada.

Turumajanduski ei soosi nomaadi eluviisi – nii villa- kui ka lihatootjad peavad koonduma.

Hustai rahvuspargi naabrusesse kerkis hiljuti 40 meetri kõrgune Tšingis-khaani ratsamonument, mis on omataoliste seas maailma suurim. Austatud väejuhi kuju koosneb 250 tonnist roostevabast terasest ning võtab lühidalt kokku Mongoolia viimase 20 aasta rahvusliku liikumise olemuse – Tšingis-khaani nägu kasutatakse turundusnipina (peale monumentide, väljakute ja linnade kannab tema nime viinamark).

Mongoolia pealinna Ulaanbaatari eelkäija Ikh Khüree (Suur Laager) oli nomaadiküla kuni 1778. aastani, kuni jäi praeguses asukohas paikseks. Linn kasvab tohutu kiirusega rändleva elustiili hüljanud mongolite arvelt, kes kolivad oma ger’id äärelinna, kuhu on tekkinud slummid (ger horoolol), mille asukad moodustavad linna elanikest üle poole.

Mongoolia parlament otsustas 2008. aastal, et oma ger’iga linna kolijad saavad igaüks kingiks 700-ruutmeetrise krundi.

Raudteeinseneri haridusega Otgonbayar on veendunud, et massiline sisseränne mõjub linnale hävitavalt: ger’isid köetakse talvel pruunsöega, mis saastab mitu korda hullemini kui kivisüsi, kuid säästab katelt. Ulaanbaatar on maailma kõige külmem pealinn ja seetõttu kulub perel ger’i üle talve soojana hoidmiseks keskmiselt viis tonni sütt. Ulaanbaatarit katab suurema osa aastast sünge suitsupilv.

Ulaanbaatari suurimal, Narantuuli turul, kuhu turistidel üldiselt minna ei soovitata, saab rahus kaubaga tutvuda, kuna kohalikest räägib vaid mõni üksik inglise keelt ning vene keeltki räägitakse siin tunduvalt vähem kui Eestis. Peale selle, et mongolid ei ole pealetükkivad, pole siinsed kaupmehed harjunud klientidega hinna üle läbi rääkima ning annavad tingijale hõlpsasti alla.

Viimased aastad on Mongooliale olnud tormilised, toime tullakse uusi võlgu võttes ning aina rohkem antakse järele välisinvestorite nõudmistele, et peatada kapitali väljavool. Samal ajal kasvab maailma huvi Mongoolia vastu ning riik on reisisihtkohana aina lihtsamini ligipääsetav ja avatum. Riigi potentsiaali näitab kasvõi see, et peaaegu kolm noort viiest astub ülikooli. Ent noorem põlvkond seisab ühtlasi silmitsi hirmutava keskkonnaprobleemiga.

Tagasi üles