Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Odessa – õnneliku elu kodulinn

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Külastades äsjaremonditud Preobraženski katedraali avanes võimalus jälgida ka traditsioonilist armeenia pulma, kus pruutpaari kirkust väljumise järel asus pulmaseltskond rahvatantsu vihtuma. | FOTO: Erakogu

Musta mere pärl Odessa on täis kontraste: kui kesklinn ja rannaala on n-ö turistikõlblikud, siis lühikese trammisõidu järel satub otsekui 1980. aastate Nõukogude Liitu.

Mitte kõik Odessa tänavad ei meelita turiste kauniste hoonetega. | FOTO: Erakogu
Omanäoline tänavakohvik Odessas. | FOTO: Erakogu
Odessa ooperiteater on üks suurejoonelisemaid Euroopas. | FOTO: Erakogu
Odessa turu tagant algab songermaa, kus jooksevad trammirööpad. | FOTO: Erakogu
Kujusid ja ornamente on täis kõik Odessa kesklinna hooned, nii ka see tänavagalerii. | FOTO: Erakogu
Õige Odessa maitse saab suhu kohaliku soolapeki, rohelise sibula ja meeviinaga. | FOTO: Erakogu

«Kuhu te lähete? Seal on ju sõda! Kas te ei karda?» Need olid vaid mõned üksikud ärevad küsimused, mida vanema põlvkonna sugulased-tuttavad esitasid, kui kuulsid meie plaanist sõita Odessasse. Tundub, et nn klikimeedia töö kannab kohati tõesti vilja ja negatiivne uudis müüb end suuremaks kui viiekordne maja.

Kõigile kartjaile ja kahtlejaile olgu öeldud, et mingeid sõjamärke puhkaja Odessast ei leia. Paari sõdurivormis inimest võis näha vaid linnavalitsuse maja ees rahvuskultuuri laadal vorsti järamas.

Inimesed on rõõmsad, lahked ja ääretult abivalmid. Jah, kui laskute mõne kohalikuga lähemalt vestlusse, siis saate kuulda, kuidas nad on kurvad selle üle, et majandus kiratseb ja turiste on varasemast vähem, aga muidu on elu nagu lill. Eriti lilleline on Odessa nädalavahetuseti, kus rohked linnapargid ja kohvikud-baarid on elu nautivaid inimesi täis.

Kirikusse ja randa

Ei ole saladus, et Odessa suurim võlu on arhitektuur. Igal sammul haarab silm muljet avaldavaid majafassaade. Postamente ja kujukesi on nii palju, et kohati tundub, nagu oleks iga odessalane endale ühe kuskile tänava- või katuseservale lasknud paigaldada.

Ja kirikud… Meie reisitraditsioon näeb ette, et kirikusse tuleb minna – tänu sellele saab tihti aimu kohalike elanike hingelisest olemusest. Ei olnud seegi kord teisiti. Kui naisel pea ja õlad kaetud, igasugu pildistamisvahendid kotipõhja surutud, saab ammuli sui nautida nii ekstravertseid kuldornamente kui ka imelisi ikoone. Erilise vedamise korral võib osa saada mitmehäälsest kirikulaulust. Seekord vedas – suurepärane võimalus avanes äsja remonditud Preobraženski katedraalis.

Vedas topelt, sest lisaks sattusime katedraali uudistades peale pulmatseremooniale, mis oli omaette vaatepilt ja erines tublisti luterlikust kombetalitusest. Tõsi, see paaripanek ei olnud väga traditsiooniline ka õigeusu kiriku kontekstis, sest pruutpaar oli armeenia päritolu. Kirikust väljudes hakkas osa külalisi ühtäkki imelike pillide saatel rahvatantsu (arvatavasti armeenia oma) vihtuma ja pruutpaari tervituseks lasti puurist lendu parv valgeid tuvisid. Vaoshoitud eestlase jaoks elamus missugune.

Selliseid äkkemotsioone pakub Odessa peaaegu igal sammul. Nädala jooksul harjub juba sellega, et ilupilte tegev pulmaseltskond ei ole linnapildis mingi haruldus, ahvi turisti õlale sättiv kohalik samuti mitte. Nostalgiadoosi annavad kätte nõukogude ajast pärit gaseeritud vee aparaadid ja kollased kaljatünnid, trammidest-trollidest rääkimata. Ajamasinat oleks justkui 30 aastat tagasi vändatud.

Kuigi Odessas kõneldakse valdavalt vene keelt, ei ela seal puhastverd venelasi kuigi palju. Hoopis hulganisti juute, armeenlasi, grusiine, ukrainlasi jne. Ja keel ei ole ka päris vene keel, vaid nn odessa keel. Aga Nõukogude Eesti koolist kaasa saadud vene keelega saab ideaalselt hakkama, kuigi nooremad teenindajad üritavad turistiga suhelda ka puisevõitu inglise keeles.

Oktoobri alguses on turiste üsna vähe ja seepärast on linnas oluliselt rahulikum kui kõrghooajal. Rannapiirkond on selleks ajaks sootuks vaikne ja seal peesitavad päikese käes vaid veidi räsitud välimusega kassid ja eluheidikud. Kuna päiksevõtuks oli ilm isegi põhjamaa inimese jaoks tuuline ja külmavõitu, siis otsustasime mereäärega tutvust teha kõikjal Odessas väga popi elektribussiga. See liikus piisavalt aeglaselt ja andis võimaluse heita põgusa pilgu Odessa rannapiirkonnale. Kahju ainult, et mereäär on lastud sedavõrd võssa kasvada, et mööda toredat kergteed liigeldes võib merd võsa tagant suurema osa ajast vaid ette kujutada.

Ooperisõbra unistus

Kui on midagi, mida enne reisi Odessast peale Ilfi ja Petrovi «12 tooli» veel kindlalt teadsin, siis seda, et linnas on imeilus teatrihoone. Suurejooneline maja oli minu jaoks justkui Odessa keskpunkt. Ükskõik, kuhu või kust olid teel, ikka jõudsid lõpuks teatrimaja juurde välja. Ja taas tabasid end imetlemast mõnd detaili, mida eelmisel korral polnud märganud.

Ma ei liialda, kui ütlen, et see vast renoveeritud hoone on üks ilusamaid maju, mida üldse oma elus olen näinud. Mõne hinnangu kohaselt olevat see koguni ilusaim ooperimaja kogu Euroopas – ikkagi samad autorid kui Viini kuulsal ooperimajal. Kiiduväärt on ka, et linn on ooperipalee ilusti välja mänginud – see ei saagi kahe silma vahele jääda ei öösel ega päeval. Tuledega pole koonerdatud ja iga viimne kui nikerdus paistab seetõttu ka pimedas ülihästi silma.

Veel silmapaistvam ja võluvam on teater seest. Punast sametit ja kulda ei ole kokku hoitud, suursugusust õhkub igast trepiastmest ja skulptuurist. Ilu ja rõõmu ei paku aga ainult maja väline külg. Ooperisolistide galakontsert andis kinnitust, et tase on ühtlaselt kõrge ja elamus garanteeritud. Seda kõike naeruväärselt väikese raha eest – seitsme euro eest ei saa Eestis kinopiletitki.

Odessa puhul ei saa üle ega ümber söögist-joogist, millest peavad lugu nii kohalikud kui ka külalised. Söögielamused sõltuvad teadagi inimesest ja olgu kohe öeldud, et nn dieetikud ja igasugu lahja toidu programmide järgijad täit elamust ei saa. Kesklinna söögipaikades võib muidugi tellida ka Caesari ja Kreeka salatit ning muid euroopalikke toiduhitte, aga õige Odessa maitse saab suhu ikkagi kohaliku soolapeki, rohelise sibula ja meeviinaga. Seda kooslust tasub proovida Kumanetsis. Rahvusrestoranis, kus käimata ja söömata oleks patt Odessast lahkuda. Odessa kuulsat vahuveini võiks ka mekkida. Neid on palju ja igale maitsele.

Läänemaailma puhkajale on Odessa muidugi tõeline paradiis ka hindade poolest. Kui olete plaaninud peatuda näiteks mõnes kesklinna korteris ja pole otsustanud puhkust pühendada söögitegemisoskuste lihvimisele, siis tasub süüa väljas ja valida võimalikult erinevaid kohti, sest valikuvõimalusi on palju. Nädala jooksul tuli ainult korra ise pann välja võtta, aga seda tuli tõesti teha, sest Privozi rikkalikult kalaturult ei saa tõeline mereannisõber tühjade kätega lahkuda ja krevette ju toorelt sööma ei hakka.

Öise eluviisiga puhkajat rõõmustab kindlasti see, et kõik (vähemalt kesklinna) toidupoed on avatud ööpäev läbi.

Tagasi minevikku

Turistikõlblik Odessa lõpeb umbes kuue trammipeatuse kaugusel südalinnast. Kui turuhoone ise on enam-vähem, siis selle tagune näeb välja kui tolmav külatanum, kuhu keegi on mingil seletamatul põhjusel maha vedanud paari trammirööpaid.

Tegelikult küll juba südalinnas trammi astudes võib tajuda, kuidas aeg kerib pöörase kiirusega tagasi 1980ndate algusesse ja tegevuspaigana kangastub silme ees Kopli tramm. Varrukasuu tahaks enne torust haaramist viivitamatult üle labakäe tõmmata, aga see jääb siiski tegemata, kuna tähelepanu köidab hoopis kirev kaassõitjaskond:  turukotiga mammid, kaks poisiklutti ülemeeliku koerakutsikaga, ülikonnastatud härra portfelliga. Neist hoovab mingit seletamatut väärikust ja sõbralikkust.

Kontrast trammi viletsuse ja inimeste olemuse vahel on nii karjuv, et ei teki kõhklustki proovida sõita ka putka mõõtu bussiga. Igast paigast saab õige pildi ikka siis, kui minna äärelinna lihtrahva keskele. Kuna peatuste kohta mingit infot ei anta, siis jääb loota vaid sõbralikele kaasreisijatele. Ja nende sõbralikkus ületab igasugused ootused – abistajaid-seletajaid on mitu ja nii saab suurema vaevata õiges peatuses nostalgiabussist maha. Hilisemast mentaalsest nostalgiast aga on märksa keerulisem välja tulla – õnneliku elu ja muretute inimeste Odessat juba nii lihtsalt ei unusta.

HINNAD ODESSAS

  • Trammipilet – 7 senti
  • Bussipilet – 15 senti
  • Taksosõit kesklinnast lennujaama – 3–4 eurot
  • Õhtusöök kesklinna nooblis restoranis koos vahuveini või õllega – u 10 eurot inimese kohta
  • Teatripilet rõdu keskloožis – 7 eurot
Tagasi üles