Meenutus 1985. aasta reisist Kuznetskisse: selg külmetab, varbad sulavad...
5. september 2016, 14:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna dekaan professor Raul Eamets kirjutab vastvalminud nõukogudeaegsete reisimälestuste raamatus «Otsides Spunki» Kuznetski suusamatkast, kus lõke tehti mitme meetri sügavusse lumme, matkakaaslane ära kadus ja varvas ära külmus.
Väljavõtteid professor Raul Eametsa reisikogemusest Siberisse Kuznetskisse aastal 1985.
Tolle matka varustuseks olid meil presentpüksid ja ‑sturma ning villased sokid. Minul polnud isegi korralikke talvejalatseid, vaid tavalised kirsad, sellised lühemad saapad, ning kampsun, hästi suur ja soe kudum. Tol ööl päästiski mind päris ärakülmumisest minu magamiskotikaaslane. Meil olid kõik jagatud paaridesse – poiss ja tüdruk –, sest nii oli soojem magada. Minu kaaslane puges minuga sama kampsuni sisse, see hoidis meid soojas. Nii et päris ära me ei külmunud, aga see oli üsna karm kogemus.
***
Kõige tipuks tuli grupijuhil ühel õhtul «hea» idee teha päris külmööbimine. See tähendas seda, et loobuti telgi ülespanemisest ja magati lageda taeva all. Mõned meie matkaseltskonnast olid väga nördinud, et miks, mis mõttes, niigi oleme väsinud ja tahaks välja magada. Matkal aga maksab grupijuhi sõna ja nii tehtigi. Otsisime suured kuivad puud, päris pirakad, sellised peaaegu palkide moodi. Neist tegime hästi suure lõkke ja istusime öösel ümber selle. Üritasime lõkke ääres tukkuda. See oli muidugi päris karm: selg külmetas ja varbad sulasid. Ühel mu sõbral näiteks sulasid matkasaapa tallad natuke ära, sest jalgadel oli nii kuum.