Pekingi noored ihkavad muutusi

Liis Velsker
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
21 miljoni elanikuga Pekingi linna saatkondade rajoonis käis mõni elanik aprillikuus enda jahutamiseks juba jões suplemas.
21 miljoni elanikuga Pekingi linna saatkondade rajoonis käis mõni elanik aprillikuus enda jahutamiseks juba jões suplemas. Foto: Liis Velsker

21 miljoni elanikuga Peking pulbitseb elust, kiirest majandusarengust, kapitalismist ja tajutavast muutuste ootusest.

Satun esimest korda Hiina Rahvavabariigi pealinna Eesti nädala raames. Juba esimesel tutvusel selle hoomamatult suure linnaga pannakse proovile mu kannatlik meel ning see, kui hästi ma end käte ja jalgade abil arusaadavaks oskan teha. Nimelt saab juba lennujaama uksest väljudes selgeks, et valdav osa inimesi ei räägi sõnagi inglise keelt.

Hiinlased on küll ülimalt abivalmid, aga tuleb arvestada, et kui nad teed juhatada ei oska, ei ütle nad seda välja, vaid saadavadki sind vales suunas. Põhjuseks on hiina kultuurist tulenev kartus endale häbi teha. Seal maal on väga oluline pidevalt kindlustada, et teised sinust ikka lugu peavad.

Nii viipavad hiinlased tänaval usinalt paremale ja vasakule, tihti üksteisele vastukäivalt. Leian siiski ka kohalikke, kes kodulinna tunnevad või siis vähemalt mobiiliäpi abil osavalt õige koha üles leiavad.

Pekingis ei näe väljaspool populaarsemaid turistide tõmbekohti, kus on samuti valdavalt mujalt Hiinast tulnuid, valget inimest just sageli. Nii tõmbab üksik blond Pekingi metroos palju uudishimulikke pilke.

Kuid ei midagi pahatahtlikku – ainus, mida hiinlased sinult soovivad, on ennast koos sinuga pildile jäädvustada. Kui palun aga ise kellelgi endast fotot teha, siis tuleb ikkagi vastutasuks poseerida koos pildistajaga ning seejärel ka kõigi tema pereliikmetega.

Hiina on omaette maailm, tohutu suur, põnev, arenev, väga mitmetahuline ja keeruline. Nad tunnevad siirast uudishimu kõige läänes toimuva vastu, vaatavad Hollywoodi filme ja kuulavad läänelikku popmuusikat, kuid selle kõige juures on mõistetav, et Eestist ei tea nad siiski mitte midagi.

Eelarvamus hiinlasest kui väiksest riisi peal töötavast masinast osutub vähemalt Pekingi põhjal otsustades petlikuks. Tõepoolest, kuigi Hiina maapiirkondades elavad paljud inimesed endiselt allpool vaesuspiiri, Pekingis selliseid eriti ei leidu.

Hiina pealinna ametliku statistika järgi teenib keskmine elanik umbes 900 eurot kuus. Siiski pole ametlik näitaja kõige usaldusväärsem. Näiteks nii Numbeo andmebaasi kui ka Hiina suurima tööotsingu portaali Zhaopin andmetel ulatus keskmine netosissetulek suurlinnas tänavu aprillis 1200 euroni. Selle järgi otsustades on pekinglased eestlastest jõukamad.

Ent maailma suurima majandusega riigis kasvab lõhe rikaste ja vaeste vahel. Pekingi kõrghoonetega äri- ja finantspiirkonnas Chaoyangis vuravad ringi Lamborghinid, Porsched ja Ferrarid ning tänaval jalutavad hiinlannad kannavad kalleid luksuskaubamärke.

1,3 miljardist Hiina elanikust elas möödunud aasta lõpus juba veidi üle poole linnades. Kuigi viimasel ajal on riigi majandust tabanud tõsised tagasilöögid, on areng siiani olnud pöörane ning tekkinud lõhe inimeste elustandardis muutub sotsialistliku riigi võimudele aina ohtlikumaks.

Pekingi inimesed näivad esmapilgul üsna vabad ja sõbralikud. Paari päeva pärast märkan neis mingit sisse kodeeritud alalhoidlikkust. Kui üritan minna kohvriga metroosse, kus kõik kotid läbi valgustatakse, ning selle käigus leitakse pihustiga juukselakk, vaatavad kolm hiinlast mulle punastades otsa.

Nad saavad küll aru, et olen turist ja tühise juukselakiga palju kurja ei tee, kuid reeglid on reeglid ja metroosse ma sellega ei pääse. Hiljem selgitavad eestlased Pekingis, et hiinlased teavad, et reegleid ei tohi rikkuda, peab lihtsalt olema piisavalt kaval ja oskama neist mööda hiilida.

Asi, millest hiinlased kunagi ei räägi, on poliitika. Alles pärast pikemat tutvust ja usaldusliku suhte tekkimist võib oma hiina sõbralt tema poliitiliste eelistuste kohta uurida, hoiatasid Pekingis elavad eestlased.

Seda üllatavam tundus, kui Eesti saatkonna õhtusel dineel hakkas Pekingi suurima kontserdimaja mänedžer minult omavahelises vestluses järsku Eesti poliitika kohta uurima. «Kas teil on valimised? Kas sina käid ka valimas? Kas teil on parlamentaarne või presidentaalne vabariik?» usutles ta.

Kui olin vastanud, et sügisel seisavad Eestis ees presidendivalimised, ja selgitanud presidendi rolli Eestis, järgnes üsna otsene küsimus, mille peale olin tõeliselt jahmunud: «Kas muutus pärast Nõukogude Liidu lagunemist Eestis oli suur?»

Millest selline küsimus ja kuidas keegi saab üldse nii küsida, mõtlesin. Esimese hooga ei saanud ma suust vastuseks muud kui «jah, väga suur».

Hiinlaste tegelike poliitiliste eelistuste kohta ei teata kuigi palju. Mullu Harvardi Ülikooli ja Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi avaldatud uuringust selgus, et hiinlaste vaated ongi väga erinevad, kaugel ühtsusest.

Arvatakse, et paljud hiinlased hindavad sotsiaalset stabiilsust, mille tagab kommunistlik partei, vaesemad elanikud on vasakpoolsema ning jõukamad parempoolse maailmavaatega.

Pekingis tänavatel jalutades vaatab selgelt vastu 1979. aastast Hiinas kehtinud ühe lapse poliitika tulemus: kusagil linnas ei kohta kahe lapsega perekonda. Igas peres on üks laps ja väikelastega tegelevad üldiselt üldse vanavanemad, sest lasteaed on Pekingis väga kallis. Avalike lasteasutuste hinnad algavad ligi paarisajast eurost kuus.

Tekkinud demograafiliste probleemide tõttu on sellest aastast ühe lapse poliitika Hiinas ametlikult lõpetatud ja igal paaril võib olla kuni kaks last. Kuigi ühe lapse poliitikat on varem palju kritiseeritud, on hiinlased ise olnud selle suhtes üsna mõistvad. Pekingi kontserdimaja mänedžer ütleb, et ei kiirusta nüüdki kaht last saama – järeltulija harimine olevat sedavõrd kulukas.

Peamine mureteema, millest 30. aastates hiinlane kohe juttu teeb, on tervishoiusüsteem. Kuigi 2006. aastal toimusid Hiina tervishoius suured reformid ja pea kõigil elanikel on tervisekindlustus, on ligipääs arstiabile kehv: elanikkond on nii arvukas, et arste, õdesid ja voodikohti haiglates lihtsalt ei jätku.

Kui kiidan Hiina majandusarengut, vastab kontserdimaja mees ebalevalt: «Jah, aga...» Eesti nädala ajal avaldab üks Hiina Kesktelevisiooni CCTV ajakirjanik neljasilmavestluses Eesti delegatsiooni liikmele koguni, et on juba üle kümne aasta ajakirjanduses töötanud ning sellest tüdinenud – ranged reeglid ei jäta mingit vabadust loovusele ega võimalda midagi teha.

See kõik on üsna ootamatu ning räägib juba pärast lühikest visiiti Pekingisse sellest, et riigikapitalism on tekitanud noortes ootusi muutustele ühiskonnas laiemalt. Kuid vähemalt meedias pole neil seda loota.

Tänavu veebruaris kirjutas The New York Times, et president Xi Jinping kavatseb ette võtta samme, et ajakirjandust varasemast veelgi enam ohjeldada. Partei võimu lõdvendamist pole ette näha.

Külaskäik CCTV peahoonesse Pekingis tekitas vastakaid tundeid: 234 meetri kõrgune ja 75 liftiga ülimoodsate stuudiotega uusehitis, kus ajakirjanike hulgas marsivad ringi ka sõdurid. Raha ja sära seisab vastakuti karmi kontrolli ning tsensuuriga. Mõistagi keelati CCTV ekskursioonil ka filmimine ja fotode jagamine Facebookis.

Nagu öeldud, võib Peking oma tohutus avaruses ja mitmekesisuses võõras täiesti jõuetuse tunde tekitada ning viimsegi energia välja imeda. Inimesi ja sudu jagub seal igale poole.

Nii pole ka ime, et kultuurišokk meile Eestisse saabuvatel hiinlastel, keda turismitööstus siia järjest enam meelitab, võib olla üsna suur. Nii näiteks saabus möödunud suvel rühm Pekingi Ülikoolis eesti keelt õppivaid hiinlasi Tartu Ülikooli suvekursustele. Olles Tallinna lennujaamast bussiga juba Mäo ristini sõitnud, küsisid hiina tudengid lõpuks: «Kus kõik on?»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles