Linn, mis õhutab enesetappudele (1)
18. aprill 2016, 13:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Attawapiskati linnakeses Kanadas on hädaabitelefonid punased, sest alates septembrist on seal enesetappu üritanud sooritada üle 100 inimese.
Hiljuti soovis oma elu vabatahtlikult lõpetada ühe päeva jooksul 11 kodanikku. Kummaliseks teeb selle veel asjaolu, et suitsiidsete mõtetega inimesi on nii noori kui vanu, mehi kui naisi, vahendab National Geographic.
Sarnane puhang leidis aset ka 2012. aastal, kuid siis ei uurinud keegi, mis võiks olla sellise ebatavalise trendi põhjustajaks. Attawapiskati asub Toronto, Quebeci ja Montreali lähistel, seega pealtnäha ei paista seal midagi teistsugust või kummalist.
First Nations nime all tuntud aborigeenide grupp elas Kanadas kaua enne seda, kui esimesed valged inimesed sinna jõudsid. Nad olid nomaadid, nad käisid jahil ja kalal ning liikusid koos hooaegadega. Kuid nagu paljudes teisteski koloniaalkordades sundisid uued ülemused elustiili muutma.
19. sajandil lükati põlisrahvad isoleeritud reservaatidesse ning neid üritati suruda valgete kultuuri raamidesse. Reservaatide elanikud ei ole maaomanikud ning neil ei ole ka oma kodu. First Nationsi juhid vastutavad erinevate majapidamistööde eest, mis kodudes on vaja teha. Siiski ei ole haruldane, kui mingi rikke tõttu võib temperatuur toas langeda miinustesse, mistõttu kolivad elanikud tihti oma sugulaste juurde.
Nii võib ühes 2-toalises kodus elada üle 20 inimese. Attawapistkatis ringi liikunud fotograafi sõnul tekib tunne nagu pildistaks ajalugu, mitte kaasaja elu.
Attawapiskat elab kokku 2000 inimest. Inimesed ning ka kaubad saavad liikuda ainult õhukaudu või kaks kuud aastas ka üle jäätee. «Elu tundub sealt äärmiselt raske, väga keeruline,» ütles fotograaf Renaud Philippe.
Töötus linnakeses on suur. Mõned töötavad lähedal asuvas kaevanduses ja teised käivad lähedal asuvates linnades, paljud aga elavad valitsuse toetustest. Lisaks on suurem osa täiskasvanutest sõltuvad mõnes kangest rahustist, valuvaigistist või mõnest muust ravimist. Palju tröösti ei paku ka kohalik kool, kuhu lapsed väga harva jõuavad.
Siiski jagub perekondades palju armastust ning soovi elada rahulikult, õnnelikult, ehitades koos ühist tulevikku.