Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eesti oma sinine laguun keset kivikõrbe

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Aidu karjääri ebamaiselt sinine vesi. | FOTO: Eero Vabamägi
Aidu karjääri vesi on ebamaiselt sinine. | FOTO: Eero Vabamägi
Aidu veespordikeskuse juht Hardi Murulal on karjääriga suured plaanid. | FOTO: Eero Vabamägi
Aidu veespordikeskus pakub võimalust mootorpaadiga sõita. | FOTO: Eero Vabamägi
Aidu karjäär täitus pärast kaevandamise lõppu veega. | FOTO: Eero Vabamägi
Aidu endine karjäär | FOTO: Eero Vabamägi/Postimees
Mäenõlvalt on näha Aidu kahe kilomteerine sõudekanal täies pikkuses. | FOTO: Eero Vabamägi

Ida-Virumaal Maidla külapoe juures Sinise Laguuni nimelise ujuvsauna kuulutust nähes tuli vägisi naer peale — virulastel on luuleand peale tulnud ja sauna asukohaks olevat kunagist inetut Aidu karjääri ehitakse nüüd uhke nimega.

Tegelikult ongi vesi Aidu karjääris nii sinist värvi, et selline võrdlus on igati asjakohane.  «Sinise värvi annab pae ja lubjakiviühend ehk kips,» rääkis Aidu vetel ringsõitu teinud spordikeskuse juht Hardi  Murula. Kui Ameerikas pakutakse inimestele raha eest võimalust solgine kodutiik kipsi lisamisega kenaks siniseks veesilmaks muuta, siis Aidus pole vaja vee kaunistamisega vaeva näha. Sõltuvalt pilvedest ja vaatenurgast  võib karjääri vesi olla nii sinine kui roheline, kusjuures mõnikord  võib vaadates jääda mulje, et rohelise ja sinise vee vahele on otsekui joonlauaga vahe sisse tõmmatud.

Aidu karjääri vesi on ebamaiselt sinine.

«Vesi soojeneb karjääris hästi ja mullu sai veel septembriski ujumas käia,» rääkis Murula. Kuigi suvitajaid Aidusse jagub ja ruumigi on lahedalt, siis liivaranda sinna rajada pole plaanis. «Kunagi nõukogude ajal käis üks Sonda metsamajandi ülemus Bulgaarias Kuldsetel Liivadel ja otsustas teha Uljaste järve äärde uhke liivaranna. Talv läbi vedasid autod üle jää Pannjärve äärest liiva  supleranna tegemiseks, aga loodus tegi varsti oma töö ja rannast on alles vaid mälestus,» rääkis Murula.

Ka Aidusse on keegi iseenese tarkusest üritanud plaaži teha ja mitu koormat liiva kohale vedanud, kuid looduse vastu ei saa ja suurem osa sellest on aastaga kadunud. Nii ongi Murula sõnul kavas teha karjääri hoopis muruplatsi peesitajate jaoks.

Siit piirist edasi pole mõtet kaevandada - põlevkivi on otsas.

Pealinnast tulija näeb Aidus ilmselt ennekõike tehismaastikku, kus kõrguvad aheraine- ja põlevkivimäed, Murula rääkis sellest aga kui suurepärasest kohast loodusesõpradele. «Siin võib näha kõiki Eestis elavaid metsloomi,» sõnas ta silmade särades.

Ringi sõites võib näha kaldapääsukeste pesi ja nii palju sookurgi kui Aidus Eestis mujal naljalt ei ole. Mullu kevadel püüti pildile ka emakaru koos kolme pojaga ning karjääris elavad hundid olla käinud külarahva koeri murdmas. «Loomadel on siin hea rahulik elada, on kogu aeg olnud. Vanasti, kui ümberkaudu peeti ajujahti, siis tulid loomad otsejoones karjääri pakku, sest siin oli jaht keelatud,» rääkis mees.

Tõsi küll, seni  kaevandamisest end mitte häirida lasknud metsseakarjast uppus üksjagu loomi ära, kui karjääri senised teed loomadele ootamatult veega täitusid. «Esimesel kevadel olid siin mõnedki uppunud sigade korjused, aga loomad kohanevad uskumatult kiiresti ja juba järgmiseks kevadeks õppisid sead ujuma. Emis läks ees ja põrsad riburada järgi ja nii ujuti kiiresti ühelt kaldalt teisele,» rääkis Murula.

Praegu käivad Aidut avastamas peamiselt veespordihuvilised. Sel suvel käisid näiteks maad kuulamas vabasukeldujad, kes laskusid 20 meetri sügavusele. Murula sõnul ongi see vabasukeldujate maksimaalne sügavus.

«Nähtavus on siin küll hea, aga sukeldujatel tekkis kohe küsimus, et mida seal all teha,» tõdes mees. Midagi erilist kunagise karjääri põhjas vaadata ei ole, ka mitte kunagist kaevandustehnikat. «Kaevandustehnikaga on see asi, et kui see toimib, siis keegi ei raatsi seda uputamiseks anda. Kui see on vanaraud, siis on kogus nii suur, et seda ka ei saa sinna jätta,» rääkis keskuse juht. Looduskaitsepiiranguid sukeldujatele sobivate «atraktsioonide» loomiseks pole, aga mingeid liba-aardeid sinna panna pole plaanis. «Kui midagi, siis võib-olla mõni vana auto, mis on seest tühjaks tehtud,» arutles Murula.

Aidu veespordikeskusele kuulub üks Eesti kahest draakonipaadist. Nii on Eestis võistlustele minnes Murula sõnul alati teine koht kindlustatud. «Draakonipaat on võistluspaatidest ainus, millega saavad ka võhikud hakkama, sest kui panna tavaline inimene sportkanuusse, siis käib ta kohe ümber,» rääkis mees. Ta lisas kohe, et draakonipaat ei sobi õllesõpradele, sest kõik kümme paadisolijat peavad korralikult sõudma. «Kui üks otsustab, et tema ei viitsi, või tahab hakata laiama, siis läheb paat kreeni ja võib ära uppuda,» selgitas Murula. Et sõudjad paremini rütmis püsiks, on paadininas ka trummilööja.

Kui algklassi lapsed saavad draakonipaadiga sõitmisega hästi hakkama, siis õpetajatega tehtud retke meenutamine erutas Murulat veel mitu kuud hiljemgi. «Minu kõige hullem kogemus oligi õpetajatega, sest need ei kuula ju midagi. Kui ujuvsaunani jõudsime, siis oli mul suurest karjumisest hääl täitsa ära,» meenutas mees. Pedagoogid olla pärast kaldale jõudmist kurtnud, et keegi pole nende peale nii kõvasti karjunud kui tema. «Aga mis mul üle jäi, kui nad tegid, mida tahtsid, ja seetõttu rammisime kallast nii, et draakonil oli hammas suust läinud. Hea, et paati ära ei uputanud,» jutustas Murula.

Ujuvsauna juures asuv paadisild hakkab kohalike paadiomanike jaoks kitsaks jääma.

Veekeskuse sõnul saab praegu Aidus teha ligi 20-kilomeetrise paadiringi. «Kui on kaasaegsed inimesed, kelle telefonis on GPS, siis üldjuhul ei tohiks ära eksida, sest veekogu on kammikujuline,» arvas ta. Samas näitab senine kogemus, et nii suure ala puhul on äraeksimise tunne lihtne tekkima.  «Meie esimesel veematkal üks paat keeras valesti. Helistasid, et tulevad mööda maad starti tagasi, aga sinna oli üle kümne kilomeetri ja kohe hakkas pimedaks minema. Palusime neil sinna abi ootama jääda,» meenutas Murula. Seni on siiski kõik veele läinud samal päeval ka kaldale jõudnud.

Aidu karjäärist võiks Murula plaanide järgi saada alguse ka üks Eesti kõige vahelduvama maastikuga veeretkekohti. «25 kilomeetri jooksul saaks näha taastunud karjääri ala, vähem taastunud karjääri, piirkonna ainsat sõudekanalit, eesti küla, vene küla, veskitammi, mõisa jõekaldal, jõujaama ja tuhamäge otse jõe ääres,» loetles ta vaatamisväärsusi, mis jääksid Aidust mereni kulgeva raja äärde. Murula tunnistab, et sellisele retkele julgeks ta minna vaid kogenud sõitjatega, sest tee on raske. Kui karjääris saavad raftinguparvega sõitjad mööda kallast joostes kiiremini edasi kui aerutades, siis ekstreemretke merepoolne osa oleks just neile sobiv.

«Mulle meeldib see praegune kivikõrb,» rääkis Murula ringsõitu tehes.  «Paari aastaga lähevad kaldad roheliseks ja siis see ei ole enam nii äge,» lisas ta kiiresti puid täiskasvanud kaldaid vaadates. Praegu aga saaks mööda kanali nõlvu jalutades päevas korjata tükk tüki haaval  pea tonni põlevkivi, sest veel pole murumätast peale kasvanud. «Aga põlevkivi hind on praegu nii madal, et see vaev ei tasu end ära,» sõnas Murula.

Kui kõik läheb suurte plaanide järgi, siis mõne aja pärast peaks Aidus olema olümpiamängude nõuetele vastav sõudekanal. «Kuna meie vesi on aluseline, siis see peaks sõudjatele hästi sobima, kuna on n-ö kiire,» rääkis kohalikus sõudeklubis trenni tegev Murula.

Esimeses etapis on plaanis teha sõudekanali äärde finišitorn ja teenindushoone, et võistlusteks ja treeninguteks oleks kõik tingimused olemas. Seejärel peaks valmis saama puhkeküla, kus aasta ringi saab  majutada 30–50 inimest. Murula on igatahes veendunud, et kui Tallinnast peaks saama olümpialinn, siis kõigile nõuetele vastav  sõudekanal oleks juba olemas. «Kui ma Eestis sellest räägin, siis öeldakse, et see on nii kaugel. Aga välismaalaste jaoks on see vaat et Tallinna külje all,» tõdes ta.

Ahjaa, teadmiseks tehnikaajaloohuvilistele, kes otsivad Aidust legendaarseid Tarka Öökulli ja Aidu Kajakat: neid enam ei ole. Sõudekanali rajamiseks  viis miljonit tonni mäemassiivi ringi tõstnud kaks ekskavaatorit läksid vanarauaks, sest maha neid müüa ei õnnestunud. Aidust ei leia enam ka Euroopa suurimat ekskavaatorit Eskut, mis omal ajal tarbis sama palju elektrit kui terve Rakvere linn. Ka sellest sammuvast ekskavaatorist sai vanaraud.

Aidu karjäär

Alustas tööd 1974.

Suleti  2012. aastal varude ammendumise tõttu.

2013. aasta augustis valmis 2,3 km pikkune, 162 m laiune ning 3,5 meetri sügavune sõudekanal.

Tagasi üles