Lugejate lood: surmahirm maandumist oodates ehk lennureis, mis ei unune

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaua oodatud lennureis võib kujuneda katsumuseks.
Kaua oodatud lennureis võib kujuneda katsumuseks. Foto: SCANPIX

Reisibüroo Mainedd ja Postimehe tarbijatoimetus ootavad lugusid ebatavalistest lennureisidest.

Täna lendavad paljud Indiasse, kuid 2007 aastal polnud see just tavaline. Raha mul eriti ei olnud, ostsin reisi, mille puhul korraldaja oli Indiast, lennupileti hankisin ise. Pidime minema mitme inimesega. Päev enne reisi selgus, et teised on järsult haigestunud, olin üksi. Üksik valge naine teel Indiasse, miljardite hindude hulgas teada vaid üks pisike nimi Chandra Khmire.

Soome lendamine polnud mulle harjumuspärane, tegelikult polnud ma  varem üldse kuigi palju iseseisvalt lennanud. Soome lend polnud pikk, umbes nagu tõus ja maandumine, kuid eurohinnad Helsinki lennujaamas võtsid vee silma. Meil maksis kõik korda kolm vähem. Ootasin ja ootasin, ärevus üha kasvas. India lennu järjekorras oli massiliselt musta nahavärviga inimesi. Sarid, turbanid, vuntsid ja võõras keel. Teravad mustad pilgud ja uuriv jälgimine, kõhe hakkas. Eestis polnud sel ajal nähtud enam kui paari hindut, sedagi kaugelt. Tihedas kontaktis tumeda nahaga hakkas tekkima tunne, et sisenen maailma, mida ma absoluutselt ei tunne, mis võib mu neelata. Tagasiteed ei olnud. Klammerdusin pilguga kodustesse nägudesse, püüdsin end rahustada.

Lennuk oli hiigelmõõdus, tohutult laiad pingiread, televiisorid ja tugitoolid. India noored rikkurid vallutasid lennuki ja asusid lärmakalt tegutsema: õgisid kiirtoitu, lärmasid ja loopisid prahti maha nii, et käimisruumis sai vaevalt hüpata. Sain aru, et klassivahe on tohutu.

Hiilisin oma lihtsas matkariietuses ringi ja mõtlesin murega eelseisvale 9-tunnisele istumisele. Õnneks oli minu kõrval väike kena hindu naine, kes elas Pariisis, töötas turundusdirektorina. Tema oli minu päästerõngas, sild kahe kultuurikeskkonna vahel. Saime kiirelt jutule. Samas kuulsin, et saabume Indiasse mussoonvihmade ja uputuste ajal, Mumbai olevat lausa vee all, tänavaid katab vesi. Kirusin oma blondi pead. Vahepeatuste ajal kadusid viimasedki valged ja jäin üsna üksi. Magada ei suutnud tundigi, ärevus aina kasvas.

Delhini jõudsime läbi endise NSVL lennujaamade, kus kedagi maha ei lastud. Muidugi oli kurnav istuda samas pingis nii pikki tunde. Kuulasin innukalt salvestatud hindi-popi ja püüdsin end cheerida. India oli siiski mu lapsepõlve unistuste maa. Mida tund edasi, seda hirmsamaks see väljavaade muutus... Delhi kohal tekkis mingi takistus, me ei saanud maanduda. Ekraanil oli näha, kuidas lennuk teeb ühe ringi ümber suure linna, siis teise, siis kolmanda, siis neljanda, siis viienda. Kostis ninahäälseid teateid lennuki juhtidelt, millest võis aru saada vaid seda, et kütus hakkab lõppema, kuid maandumisluba ei anta...

Pakuti versiooni, et lendame tagasi endise NSVL territooriumile. Neist sõnumitest muutus rahvas ärevaks, kuigi mitte kohe - hindud on sellises elukriitilises olukorras üllatavalt rahulikud. Õieti tundeid varjavad. See oli hoopis teine India. Nägin pinget inimeste nägudel, kõne vaibus, inimesed sulgusid, ei tahtnud enam rääkida, isegi pop-corni noored istusid sirgelt mitu tundi.

Õhus oli sõjaõhku, sain aru, et midagi on hoopis enam valesti kui meile räägitakse. Tuttava naise pinnimine ei andnud tulemust, ta teeskles magamist, kuigi nägin et ta kuulab pingsalt kõiki teadaandeid. Olin kui infolõksus, vaatasin abitult kõiki enda ümber: võõrad näod, millest ei suuda midagi välja lugeda. Mahe lõunamaine ilme võib üllatavalt julmaks muutuda. Hirm oli vallutanud terve lennuki. Vaheldumisi plinkisid tuled: sulgege rihmad, avage rihmad, stjuuardesse polnud tundide viisi näha. See kõik kestis igaviku, olime lõpuks nagu transis, ei suutnud teha muud kui jälgida ekraanilt keerlevat lennukit. Jälle üks ring ja vähem kütust, jälle üks ring ja veel vähem kütust. Meie all on mäed, seal maandumine, ellu jäämine, ei ole võimalik... Olime saatuse meelevallas, pidasime hinge kinni.

See, et me maandusime, oli nagu unenägu. Kõik toimus kuidagi kiiresti, rabinaga. Me ei jõudnud isegi enda tunneteni kui olime järsku maas. Liikusime välja nagu vati sees, nägin seda inimeste ilmetest. Olime automaatpiloodil. Mina muidugi tulin sellest kohe välja, sest mind kohtas uus paanika: kus on mis? Delhi lennujaam on Tallinna omaga võrreldes hiiglaslik.

Tormasin paaniliselt oma lennu inimeste kannul, see rahustas pisut, et kõik liikusid selgelt. Pagasiga seoses teadsin juba ette, et võin sellest ilma jääda: vahepeatused olid ju suurtes keskustes. Olin oma kohvrikest viimati puudutanud Tallinnas. Aga vahel oli Helsinki ümberistumine, NSVL suurlinnade ümberistumised (ei mäleta kahjuks linnade nimesid). Paljugi, mis võib juhtuda. India ruupiad olid mul püksivärvlisse õmmeldud. Nii reisiti ilmselt ka sajandeid tagasi, kartes teeröövleid. Kõik, mis mul oli, oli pass, natuke raha ja üks nimi Indias; Chandra. Kujutasin ette kena leebet naist (kes osutus meheks).

Kohvri kättesaamine oli õnnehetk nagu ikka, nagu ka paljudel hilisematel reisidel. Seda võiks lausa tähistada: üks šampus iga kätte saadud kohvri kohta. Haarasin sangast ja otsisin paaniliselt oma reisi nägusid, oma pinginaabrit. Ei leidnud. Kuid inimeste vool tühjas öises lennujaamas oli siiski selgepiiriline. Kõik liikusid kuhugi ühele poole. Väike sipelgasabimine tekkis ja püüdsin teed küsida. Mind vaadati väga kummaliselt: kes Sa selline valge veidrik oled siin, India öös. See ei olnud väga sõbralik uuring. Pigem võõravihast mõjutatud. Ma ei olnud kindlasti mingi oodatud valge. Liikusin kiirelt ja püüdsin näida otsusekindel. Vuhkisin väljapääsu poole, kui olin suuna leidnud ja äkki olin kosmoses.

Lennujaam oli marmorvalge, lambivalge, puhas kui pühakoda. Selle uksel avanes must öö, ei mingit teed edasi, täielik pimedus, mitte mingeid valgusteid. Kahel pool teed aimatavad mustad inimesed, kollakad silmad hiilgamas, spaleeris kahel pool teed. Ja tee lõpus: must kosmos, mitte midagi, lihtsalt mitte midagi. Mind haaras tohutu paanika. Seisin kinni-lahti jooksvate hiigeluste ees ja mõtlesin, et ma ei astu enam ühtegi sammu edasi. Mõtlesin, et astun tagasi. Lennujaamas on kurjad politseinikud, kel puudub halastus ja kes ei räägi inglise keelt. Seal ei ole lubatud ööbida ja tõenäoliselt tõstetakse mind koos kohvriga kohe tänavale.  Aga äkki ma saan kuidagi siiski olla lennujaamas hommikuni? Äkki see on kuidagi võimalik? Juhtivad ametnikud ei tööta öösiti, politseid ei huvita üks valge naine. Paanika haaras mind täielikult. Seisin kui naelutatud, arutades kiirelt peas tagasilennu võimalusi. Sel hetkel nägin enda nime ühel vastuvõtja plakatil. Plakatit hoidis väga väga tõmmu mees, silmad hiilgamas mustas öös. Aga see oli natuke parem kui kuri umbkeelne ja ükskõikne politseinik lennujaamas. Ta haaras mu kohvri ja hakkas jooksma. Jooksin järgi. Intuitiivselt varjasin end tema selja taha, lõin pilgu maha. Naisi ei olnud enam üldse. Kõik, kes vastu tulid, olid teravalt ja intensiivselt jõllitavad mustad mehed. Kuhu me jookseme, seda ma ei teadnud. Minu kohvrit vedav mees ei rääkinud minuga ainsatki sõna. Läbisime eredalt valgustatud maa-aluse koridori ja jõudsime uuesti pimedasse öösse. See oli mingi põld, koperdasin mullakamakatel ja kukkusin mitu korda. Mind pandi autosse ja algas sõit, mille taolist ma ei olnud elus kogenud: hullumeelne vasakpoolne ralli läbi musta öö ja lakkamatu tuututamise. Suur kiirus ja järsud pöörded, suur vihm ja täielik teadmatus meie sõidu sihtkohast. Autojuht oli vait, mina kadusin India öösse nagu pilbas langevas koses. Ka edasi ei läinud lihtsamaks, kuid selle pika tee alguses oli minu lennureis, mis ei unune. India on ohtlik maa üksikule valgele naisele, räägitagu mida tahes. Mina tulin sellest välja aga ei ole sugugi kindel, et see ei olnud juhus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles