Unustatud maantee

Britt Rosen
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reiu rand
Vahetult pärast Pärnut esimene suplus- ja päevituskoht. Teatava tsivilisatsiooni märgiks on parkla, prügikonteiner, üksik riietuskabiin ja pisut pentsik usteta kuivkäimla. Ehkki pisut räpane, on rand Pärnu hiigelsõsarast privaatsem. Päikeselistel päevadel võib paik olla siiski üle rahvastatud, ent tüünemal ajal on see mõnus rannapiknikukoht.
Reiu rand Vahetult pärast Pärnut esimene suplus- ja päevituskoht. Teatava tsivilisatsiooni märgiks on parkla, prügikonteiner, üksik riietuskabiin ja pisut pentsik usteta kuivkäimla. Ehkki pisut räpane, on rand Pärnu hiigelsõsarast privaatsem. Päikeselistel päevadel võib paik olla siiski üle rahvastatud, ent tüünemal ajal on see mõnus rannapiknikukoht. Foto: Britt Rosen

Kui hing õhkab rannaniitude vaikse idülli, valge liivaranna, romantiliste rannakülade, maakivist kirikute või hoopis turgutava rabamatka järele, võtke suund Pärnumaale.



Aga sugugi mitte suvepealinna valgetele liivadele või Vändra metsade rüppe. Algatuseks hoopis Pärnu-Ikla maanteele, turismiinfopunktist saadud üksikasjalik reisikaart näpu vahel. Sealt edasi mere poole, vanale ja maalilisele Pärnu-Riia teele, mis kulgeb piki luiteahelikku ja kus armsad rannaäärsed ridakülad vahelduvad männimetsaga. 



See kitsuke tee oli 18. sajandil tähtsaim postimaantee Tallinna ja Riia vahel ja just seda mööda ägisesid   nõukaajal asutuste puhkebaasidesse suvitajate PAZ-bussid ja Moskvitšid. Jaagupisse vuristasid kohale isegi kosmonaudid ja teised Nõukogude kosmosetööstuse tähtsad ninad, sest just selles rannakülas asus nende suvituspaik.



Mõni üksik teeäärne kinnilöödud akendega puitpaviljon annab praegugi aimu, et ilusa ilmaga sai toonane suvitaja rannaeineks mõne kopika eest lunastada plombiirijäätist, Moskva saiakest ja Buratino limonaadi, ehk ka soolakat Häädemeeste mineraalvett.



Aga väikesed reklaamplakatid «Litsentsiga korstnapühkija Arno» ja «Teise ringi riided» puitmajakestel, tee ääres lehvitavad lapsed sildiga «Ostke maasikaid», samuti metsmaasikaid korjavad naised-lapsed ning tühjavõitu kohvikud-poekesed kõnelevad rannariba praegusest tasasest elust-olust.  



Muud masti elu kihab siin aga küllaga. Kui tahate teada, milline näeb välja balti sõrmkäpp või niidu-kuremõõk või hoopis roohabekas või punajalg-tilder, siis olete õiges kohas – Võiste ja Häädemeeste vahele jääb Luitemaa looduskaitseala, kus avarad rannaniidud linnuvaatlustornidega ja metsad-rabad matkaradadega; Kabligi looduskaitsealal pole see ilmvõimatu.



Lõppsihiks võiks teeline aga seada Eesti-Läti piirilt algava Ainaži ehk Heinaste, et proovida, kas Läti jäätis maitseb tõepoolest Eesti omast paremini, nagu arvab meie president Toomas Henrik Ilves.



Arter sõitis läbi kogu tee Pärnust Ikla ja Ainažini ning põikas ka lähikonda sisemaa poole, uurimaks, kuis puhkaja meel ja ihu seal tuulutust saab. Igatahes Saksa, Soome, Itaalia jm numbrimärgiga auto(suvila)rändajad on selle unustatud maantee sulni ja rahuliku loomu juba avastanud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles